— 104 —
lugu… kas wõi ööd ja päewad… siis — siis ometi peaks midagi tulema… midagi antama…“
„… Peaks ime sündima…“
„… Mõni uus seadus…“
„… Mõni kergendus…“
„… Jumal tuletaks keisrile hädalisi meele… unes wõi ilmsi… käsiks teda talurahwa peale mõelda…“
„… Annaks talle armulikku meelt…“
„… Teeks ta südame heldeks…“
„… Aga saksad!!“
See ohke-hüie täis hirmunud kahtlemist, see hingest suhu tõusnud karjatus täis ehmatanud umbusaldust pani usu ime sisse sedamaid kahwatama, tõukas lootuse palwe wõimu sisse kohe kõikuma.
Jumal wõis wägew olla, keiser wõis wägew olla, aga kõige wägewam oli saks.
Jumal wõis armulik olla, keiser wõis helde olla, aga saks oli wali.
Jumala wägewust ja keisri wägewust talupoeg ei näinud, aga saksa wägewust nägi ta igapäew. Ta oli seda näinud, niikaugele kui ta tagasi suutis mõtelda, ta oli seda maitsta saanud põlwest põlweni.
Jumala armust ja keisri heldusest polnud talupojal tunnistusi, mitte kõige wähemaid, sest need, millest papp kirikus rääkis, tundis ta süda waled olewat, niisama waled, nagu papi sõnad saksa armust ja heldusest. Aga saksa waljusest oli talupojal tunnistusi, ta kandis neid oma ihu peal, ta terwe elu kaugest minewikust kõige uuema olewikuni oli üksainus kaebaw, appi karjuw, halastamist paluw tunnistus…
Aga oma kohkunud kahtlemises, oma hirmunud umbusalduses otsisiwad nad ruttu jälle tuge ja tröösti selle mehe sõnadest, keda nad oma prohwediks tunnistasiwad. Nad asusiwad uuesti õlekõrre ümbert kinni, mis neile pihku ulatatud ja mida nad köieks pidasiwad.
„… Jumal wõib kõik ja teeb kõik… Jumal tahab meid aidata — meid kõiki, kõige suuremaid patu-
