Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/111

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 110 —

Noorik sattus, kui talle ta last meelde tuletatud, nähtawasse ärewusesse, ning wärisewate kätega ja pool wägise tõmmas ta magawa pojakese jälle oma rinnale. Näis, nagu peaks ta korraga ülekohtuks, et ta pisukese oma südame juurest wõera mehe käte peale andnud.

Nad kõndisiwad natuke aega tummalt üksteise kõrwal, kuni Madis — nad seisiwad juba Lõhmuse talu wärawas — tasase, pool palwelise healega küsis:

„Ja kuda sinu hingega muidu lugu on? Kas sa oma südames koa tunned, mis sul nüid tuleb teha, kus sa Maltsweti lugemist kuulsid? Kas usud selle mehe õpetuste sisse ja tahad nende järele käia?“

Ja Anu kostis palawa õhinaga:

„Ma usun, et see mees puhast Jumala sõna õpetab ja et prohwedi waim tema seest reagib. Ei ta oskaks nõnna lugeda ega palwet teha, kui ta mitte tõsine Jumala sulane ei oleks… Ma ei oska sulle muud öelda, kui et ma oma hinge Issandale tahan anda, nagu Maltswet käskis.“

„Ja tahad kõik maha jätta, mis ta patuks luges ja mis meie enne patuks ei pidand?“

„Jah, ma tahan!“

„Aga kas sul seks ka jõudu jätkub?“

„Jah, ma tunnen seda oma südames!“

Nooriku sõnadest kuuldus kirgline kindlus, ta tasasel, pehmel healel oli peaaegu kare ja lõikaw kõla.

Madis hakkas ta käewarrest kinni ja pigistas seda tugewasti.

„Siis wõta mind usus oma wennaks ja ole minu truu ja ustaw õde! Meie kahekesi tahame Jehowat teenida ja koos tema püha sõna lugeda, õppida, armastada ja neile kiita, kes usus leiged on! Meie tahame koa sinu mehe peale käia ja teda aegamööda wälja kiskuda saadana-orjusest. Ja Maltswet, see waga mees, olgu meie juhataja!… Kas tahad, Anu?“

„Ma tahan!“

„Siis Jumalaga, õde!“