— 111 —
Weel kord pitsitas Madis noore naise käewart. Aga nagu oleks tal weel midagi südame peal, nagu ei suudaks ta oma usu-õest ikka weel lahkuda, jäi ta tema ette seisatama, ilma kätt nooriku ihu küllest, mille soojus läbi riide ta sõrmedesse woolas, täiesti tagasi tõmbamata. Ta leidis aga sõna, mis ta nähtawalt tahtis öelda, alles siis, kui Anu, tasakesti „Jumalaga“ öeldes, wärawast juba sisse pööras.
„Õde,“ ütles ta pool sosistades ja temale poole sammu järele astudes, „kas sa siis koa tead, kuda sa oma tööd Taaweti tallal ja oma terwe elu parandust pead peale hakkama?“
„Meie reakisime jo praegu —“
„Ja, aga see põle weel kõik… Sa pead oma maja puhastama ja oma abielu — ja mitte üksi Jumala sõna ja palumisega —“
Anu ei mõistnud hästi; ta jäi, last, kes pead liigutas, kergesti kiigutades, tummalt Madise seletust ootama.
„Kui midagi majas tead olema, mis ausasti põle soadud, mis wõera oma on — siis katsu sellest lahti soada… Sa tead, mis Maltswet wargusest ütles…“
Anu käed nõksatasiwad, nagu oleks äkiline wärin ta ihust läbi käinud.
„Ma tean ja — ja ma tahan kõik teha, mis ma tarwilikuks arwan…“
„Ja koa selle üle pead walwama ja, kui tarwis, wägise ja waljusega keelama, et su mees sinu abielu ei roojasta, sest abielu on püha… Sa ei tohi nõrk ega järelandlik olla, ega silmi kinni pigistada, ega jälle ja ikke jälle andeks anda…“
„Ja,— jah, — head ööd nüid!“ tuli pitsitatud hüie nagu mahusurutud walus ohkamine nooriku huultelt, siis pööras ta Madisele selja ja kadus Lõhmuse talu pimedasse õue…
Tõnu-Peetri peremees waatas talle järele, wangutas pead ja mõtles wist: „Seal läheb õnnetu inimene, kes koorma all ägab, mille ta omale priitahtlikult peale wõttis!“ Ning ta lisas wististi juurde: „Ja ta oleks nii õnnelik
