— 112 —
wõinud olla, aga ta ei wõtnud õnne wasta!“ Ja kui ta norus peaga koju poole sammus, pidas ta küll jälle kord selle ilmseletamata mõistatuse üle aru, miks inimene käega katsutawa õnne ära põlgab ja omale niisama käega katsutawa õnnetuse kaela wõtab.
Terwe küla tundis seda mõistatust, ja terwe küla leidis talle niisama wähe seletust nagu Tõnu-Peetri Madis, ja nende seas oliwad ka Anu wanemad.
Kes teab, kas Anu isegi, ja nimelt iseenesele, oma tegu küllalt arusaadawalt oskas põhjendada — teistele ta seda ju ei suutnud.
Tal oli mõne aasta eest kosilane olnud, kelle iga tüdruk pool pimesi wastu oleks wõtnud, sest nägusamat, ausamat, karskemat ja kainemat noortmeest polnud mitmes wallas ümberringi, ning wara poolest ei jäänud ta teistest perepoegadest maha, kuna ta jumalakartuse ja meelewagaduse poolest neist kõigist üle käis. Ja selle kosilase — ta nimi on Tõnu-Peetri Madis — põlgas Kiisa Anu rahulise meelega ära!
„Mispärast siis?“ hüidis see mees ja hüidsiwad kõik teised.
Ta raputas ainult pead ja ütles, ta ei wõiwat teisiti.
Ning siis ilmus see teine, kellest keegi head ei teadnud rääkida, küll aga halba, peaaegu üksnes halba, — siis ilmus see wiinawend ja kaardilööja, see ööhulkuja ja tüdrukute-kütt, see jumalakartmata ilmalaps ja parandamata patuori, kelle käed wargusestgi puhtad ei olnud, — siis ilmus Taawet Lõhmus, ja tüdruk wõttis ta kosjad wastu!
Ta oli temale wanemate ja kõigi teiste inimeste hoiatamisel „ei“ tahtnud öelda. Ta enese mõistus oli talle tungiwalt seda nõu andnud. Aga kui ta tema ees seisis ja talle natuke aega silma oli waadanud, nii sügamasti, kui ta hing teda käskinud, siis karjatas ta korraga „ja!“
Ta ehmatas isegi selle karjatuse üle, see tuli nagu kusgilt temale enesele tundmata peidupaigast, aga see oli nii ustaw, nii käskiw, nii kõikumata otsustaw, et ta selle karjatatud „ja“ tahtmiseta orjaks sai. Anu südamel polnud
