— 11 —
„Lähme!“ oli teine nõus. „Wahime iseäranis neisse peredesse sisse, kus nooremaid on.“
Wanem wangutas naeratades pead.
„Noorusel pole woorust! Noored ei märka weel abi otsida, ei teades ega teadmata; nad on tugewad ja suudawad tühja kõhtu kannatada. Ainult üksikud ootawad prohwet Maltswetti, teised kõik Juhan Leinbergi, kui nad teda ülepea ootawad. Noored on ennem kiigel kui palwemajas.“
„Wanamees, sa ära laida Kugli nooremaid! Krrae!“
„Krrae! Ma ei laida neid. Ma ütlen ainult, kuidas nad on, ja panen nende peale palju lootusi tulewiku kohta.“
Ja nad lendasiwad pikkamisi üle Kugli küla ja wahtisiwad uurides tahmastest ukse-aukudest ja kämli-suurustest kustunud akna-ruutudest taludesse sisse. Ja mis nad nägiwad, oli seesama, mis nad Kiisalgi näinud, muudkui kitsamal määral ja weidi muudetud kujul. Walmistati ette ja oodati, pisteti suud kokku ja räägiti wagast palwemehest. Siin soeti teist korda pead, seal pisteti uusi pastlaid jalga, teal toodi lauluraamat laudilt maha wõi kinnitati hinge piibli lugemisega tähtsa õhtu wastu. Ja wanal waresel oli nii õigus: Need, kes pead sugesiwad, uusi pastlaid jalga sidusiwad ja Juhan Lembergi ootasiwad, need oliwad noored; need aga, kes lauluraamatu laudilt wõtsiwad wõi piiblit lugesiwad ja prohwet Maltswetist kõnelesiwad, need oliwad wanad… Ja õhk oli igal pool pühawäewa täis, tasa imbiwat, waikselt heljuwat, ihust ja hingest salaja läbi ujuwat pühapäewa. Linnudgi tundsiwad oma hinges ja oma ümber seda arusaamata, äraseletamata pühapäewa-õhku, ja wana wares talitses oma nurisewat ja näägutawat suud, ja noorgi neelas oma edewa „krrae! krrae!“ alla, kui ta midagi silmas, mis tema uudishimu äratas ja mille kohta ta muidu wanemalt seletust oleks pärinud.
Juba hakkasiwad esimesed kirikulised külasse jõudma. Nad tuliwad eemalt tumeda kuusiku alt, halli tossu ja walge lume wahelt, nagu mustad ämblikud nähtawale, ükshaawal kui ka lühikeste rongikestena. Wahel kadusiwad nad hangenõgudesse ja tee-aukudesse ära, siis kerkisiwad jälle üles ja
