— 12 —
suurenesiwad ühtelugu, nii et laste suudest wärawate peal aeg-ajalt ehakas rõemuhüie puhkes: „Näe, meie isa — näe, meie ema tuleb!“
Oli kirikulisi, kes kõrtsist mööda sõitsiwad, oli ka neid, kes ei sõitnud. Wiimased polnud seejuures süidi, waid nende hobused; need ei raatsinud kõrtsist oma puhkamise tulul mööda sõita. Ka teadsiwad nad, et peremehel külm ja janu on, ja mõistlik teenija püiab peremehe terwist hoida.
Kõrts seisis pika, kitsa ja pereka küla õhtupoolses otsas, kahe kirikutee risti kohal. Ta oli kaunis awar kiwihoone ja wanem kui kõige wanemad elanikud külas. Põliselt ja kindlalt, nagu kirik ja mõis, seisis ka tema oma paigal; oliwad ta müirid ju sestsamast kõwast kiwist tehtud nagu kiriku ja mõisa müirid, ja kes peaga kõrtsimüiri wastu põrkas, sai niisamasuguse matsu nagu kiriku- ja mõisa-müiri wastu põrgates. Kõrts oli mõisa abikontor; maks, mis talupojalt mõisa kontoris wõtmata jäi, wõeti siin wastu. See oli ka wiimane maks, mida selleaegne talupoeg jõudis maksta.
Kõrtsmikuks oli Kuglil wana Tihane, kohalise mõisa endine aidamees. Ta waatas kõõrdi ja oli raha peale ahne, sellepärast ütlesiwad inimesed temast, ta waadata ühe silmaga waske, teisega hõbedat, kahega kokku kulda. Tihane paristas kõwasti hobuseid ning ostis ja müis wilja. Millal ta wilja ostis, seda palju ei nähtud, aga müimist oli alatasa näha. Ta ostis kõige wähema mõeduga, isegi leiwakoti-, kaapkübara- ja kuuetasku-täisi, müis aga ikka kulisid ja sälitesi. Tema külaliste seas oli palju neid, kes oma wiinakortlit wõi õlletoopi kunagi rahaga ei maksnud, ja wõlgu ei jäänud nad kõrtsmikule ka mitte! Wa’ Tihase Jaan öelnud ise kord heal tujul, niisuguste eest maksta mõis; see olla ju helde hädalisi aitama…
Kui kõrtsmik, hobuseparisnik ja laadalell tundis Tihane kõiki inimesi oma kihelkonnas, peaaegu kõiki naabri-kihelkondades, poolesi terwel Tallinnamaal ja ühte kolmandikku Riiamaal. Ja ta ei tundnud neid mitte ainult näo järele, waid teadis ka igaühest midagi jutustada, paljudest isegi hoolega hoitud saladusi. Tal oli päris kõrtsmiku-mälu. Ta tundis inimese, kellega ta elus kord kokku puutunud, paarikümne aasta pärast
