— 119 —
oleks wõinud teha, seks ei jäetud talle jõudu, seks kurnati ta waraliselt ja waimliselt liiga ära. Seda ei soowitud ka mitte, nagu talupojale haridust ennast ei soowitud. Mõtleja ori on kardetaw ori.
Muidugi oli kirjatundjate arw rahwa seas sel lool kurwastaw wäike. Lugeda mõistsiwad wähesed weelgi — ja imeks tuleb panna, et neidgi leidus — kirjutamine jäi aga üksikute õnnelaste osaks, kes selle kunsti omandamise eest mõnele kogemata juhtumisele tänu wõlgnesiwad. Maltswetgi, kui oma aja laps, oskas ainult wäga puudulikult kirjutada. Kõik tema õpitud teadus ja tarkus põhjenes Piibli peal, oli selle weergudest kokku otsitud ja pani tema harimata pea kihama, nagu muinasjutt lapsukese pea kihama paneb.
Kui see halja puuga sündis — mis pidi kuiwaga saama! Ebausk ja iga muu usk, iseäranis see, mis wäntsakates wiirudes, weidralt liialdatud kujul awalneb, juurdub ja luhtab tuttawasti harimatuse mullas kõige lopsakamalt ning edeneb rumala rahwa seas ruttu fanatismuseks, märatsemiseks. Siin oli aga maapind uuele, midagi iseäralist, algupäralist, erutawat waheldust pakkuwale usule weel rammusamalt wäetatud: waewatud ja koormatud rahwas ootas imetegewat peastjat ja arwas selle leidnud olewat. Sest mees, kes harimata hädaliste sekka astus, rääkis peastmisest ja rääkis imest ja kuulutas prohwedi keelel suuri asju ette. Ta oli harimata hädaliste mees. Ta oli Kugli ja Kugli naabruse ja Järwamaa — ta oli terwe õnnetuma Tallinnamaa undamisi oodatud mees.
Maltsweti lugemised saiwad asjaks, mis tuimusesse wajunud rahwa sekka ärewust tõiwad, mis poolunes liikuwad tööorjad üles raputas. Paljude werstade taha, wõerastesse waldadesse, tõtati Maltsweti lugemisele, iseäranis aegadel, kus wäline töö taluinimesele wähegi mahti andis. Nüid oleks aga ekslik olema arwata, et uus apostel kõik need, kes tema palwe-tundidele kokku woolasiwad, kes endid tema sütitawa jutluse läbi lasksiwad liigutada ja waimustada wõi koguni joowastada, kes tema palwet kuuldes
