— 118 —
rumalam; waesus ja rumalus on ju ema-ihus kokkukaswanud kaksikud. Maad oliwad wiletsad ja mõisa-orjus ulatas üle pea. Kuglil ja ümbruses ei teadnud peremehed sõna õiges mõttes mitte, millal oma heina teha ja oma wilja koristada, sest kõik tööjõud oli wiimase oimu-liigutamiseni mõisa päralt — kuulsa „waba kontrahi“ põhjal muidugi, mis endistele pärisorjadele priiuse-tunnistuseks pihku pistetud. Wäga aja- ja asjakohane oli seepärast kellegi külaluuletaja riim täis mõrudat wõllanalja, mis siin kandis sel ajal suust suhu käis:
„Saksa päralt päewatöö, |
„Jääb ka ilma ööta“ — kasigu kohast wälja ja kõngegu nälga, sest parema otsimine mujalt oli mitmel wiisil takistatud, peaaegu wõimataks tehtud, ja kes juba kohast wälja aeti, ei jõudnud enam mujale minnagi.
Et harimatus, rumaluse taimelawa, niisuguses paigas, kus inimene neljajalgse tööloomaga ühele astmele maha on tallatud, iseäranis rammusat wäetust näitab, on iseenesest mõista. Kust wõib inimene, kellel päewa ega ööd ei ole, kes ainult tööd ja kõhutäitmist tunneb, kes kuhugile liikuma ei saa, kes midagi ei näe ega kuule, kes nagu wai ühte kohta maa sisse on taotud, kelle ümbrus ainuma inimesenäogi poolest aastate kaupa ei muutu — kust wõib niisugune inimene midagi omandada, mis ta aju awaks, ta waimu teritaks, ta pilku laiendaks? Sest õpetatawast haridusest, raamatu-tarkusest, polnud sel ajal weel juttugi. Kauges ringis ümber Kugli, paljudes waldades järjestikku, polnud ainust kooli, jah, Tallinnamaal oli kihelkondasid reastikku, kus sõna „kool“ ainult kuulu järele tuttaw oli, kui teda ülepea tunti. Nõnda kandis talupoja üdist elaw rüitel, nõnda tema higi imew papp, kes endid meie maa kultura-kandjatena ja meie rahwa hariduse-andjatena wastastikku armastawad imestada, waewalt nelikümmend kuni wiiskümmend aastat tagasi „oma“ talupoja waimuwalguse eest hoolt! Et talupoeg seda ise
