— 121 —
„uut usku“ wastu wõtma, mõne aja pärast jälle kahtlema. Ta käis küll Maltsweti lugemistel, kuulas teda isu ja himuga, ei heitnud aga tegelikult tema jüngriks, waid jättis tema lahk-õpetused täitmata. Niisugused kosutasiwad endid ainult Maltsweti osawa, elawa kõnega, lasksiwad tema kaasakiskuwat palwewäge eneste kohta möödaminewalt mõjuda, jäiwad aga muidu kiriku hõlma ja wõimsama usu-ühisuse wälispidise meelewalla alla. Paljud wõerdusiwad Maltswetist aegamööda ka täiesti ära, iseäranis siis, kui tema poolehoidjad awalikult wälja astusiwad ja oma iseäraliste kombetega, millel naerule kõdistaw weidruse-maik juures oli, tähelepanemist äratasiwad, iseäranis aga siis, kui „maltswettisid“, nagu neid kutsuti, üleüldiselt taga hakati kiusama, niihästi herrnhutlaste ja kirikherrade kui ka mõisnikkude poolt. Sest paenduwad iseloomud on enamisti ka arad, egoistlised iseloomud.
Kõigest hoolimata tekkis Juhan Leinbergile aja jooksul wäikene kogudus, ja mitte ainult Madise kihelkonnas, kus tema tegewus kõige töökam ja seega kõige wiljakam oli, waid ka Jaani, Koeru ja Ambla kihelkondades. Paendlaste ja arglaste hulgast walinesiwad need wälja, kellel enesesalgamist, hingelist jõudu ja julgust ning usulist õhinat küllalt oli, et wõitlust, mis neid ootas, tagakiusamist, mis neid ähwardas, wahwalt wastu wõtta ja walmis olla oma arwatawa tõe-aate eest, kui waja, kõige raskemate kannatuste alla heita. Kõikuwast, kõhklewast ja kahtlewast hulgast kooris end see fanatline tuum wälja, mida mitte ainult martri-waprus ei täitnud, waid ta martri-rõem, see wõim, mis kannatamise ihaldatud lõbuks teeb.
Ka Kuglil ei olnud neid mitte just palju, kelle juures Maltsweti seeme tõesti idanema hakkas, oraseks wõrsus ja wiimaks wiljaks küpses. Neid oli ainult mõned. Suurema hulga waimustus ei olnud wastupidaw, ta ei tihenenud ühel wõi teisel ülemal nimetatud põhjusel tegudeks, kui ta ka igal uuel lugemisel jälle nähtawale tuli. See oli kadakatuli, mis pahinal põles, aga kärmesti kustus. Seda süga-
