— 123 —
kasteti nüid kõik, mis majas sinist ja punast, rohelist ja kollast leidus, mis triibuline ja wöödiline oli, mida wärwikad kirjad ilustasiwad. Ja seejuures ei tehtud wahet pererahwa ega teenija riide wahel, sest Kiisa Mihkel pidas oma juhtsõnast „mina ja minu koda tahame Issandat teenida“, kinni; suurde wärwipatta rändasiwad niisama hästi perenaise, peremehe ja laste kui ka tüdruku ja sulase usuwastased hilbud seelikust, kuuest ja westist kuni pearäti ja pühapäewase wöö ning kinnasteni.
See ei sündinud aga ilma halenaljaka waheetenduseta.
Tüdruk Triinu ja peretütar Elts astusiwad protesteerides wahele. Mõlemad oliwad noored, ehtimisehimulised neiukesed, keda see häwitaw mustamisetöö nende ilusamate ihukatete kallal meeleheitmisega täitis. Kuna Elts, noorukene, oma ahastust südant lõhestawa nutuga awaldas, unustas Triinu enese oma wihases walus nii kaugele ära, et ta perenaise käest oma kirjumat kiriku-seelikut, mida see parajasti patta oli kastmas, ära jooksis kiskuma. Nähes, et alumine pool riidest juba wärwi sisse oli ulatanud, sai äkiline tüdruk nii wihaseks, et ta seeliku wastu seina wirutas. Õnnetuseks oli aga peremees sel silmapilgul tuppa astunud, ja kuumast wärwist nõretaw riie laksatas talle wastu nägu…
Waene Kiisa Mihkel oli sedamaid murjan ja mõneks minutiks pime peale kauba!
No nüid järgnes mõlematele wastastele, kes prohwedi käskudele wastu hakanud, noomimine, mida nad wist hauani mälestasiwad! Mihkel tegi tüdrukud Jumala ja inimese sõnadega nii pehmeks, et nad wiimaks enam nuuksuda ega nooskudagi ei märganud. Waheajal oli perenaine kõik riided, mis mitte walged wõi hallid ei olnud, süsimustaks wärwinud, ja mõlemad tüdrukud wõisiwad nende sees nüid oma kadunud toredust taga leinata, mida nad ka pisaraid walades sagedasti küllalt tegiwad.
Riiete mustamisega käsi-käes käis ka pererahwa keeld, juukseid palmitseda ja ihu külles läikiwaid ehteid kanda. Nurka kõik sõled ja helmed ja rahad, ja juuksed nagu lina-
