— 129 —
rid, õpetasiwad noori rikkumata inimesi waletama, petma ja salgama, istutasiwad aususe ja otsekohesuse asemele kelmust ja kawalust.
See oli oras, mis Maltsweti seemnest Kiisa talus tärkas.
Et Maltsweti usk Kiisalt Lõhmusele teed leidis, seda polnud imeks panna. Noor perenaine oli wanematega alati usulises ühenduses seisnud, oli palwe waimus maast madalast üles kaswanud ja elas selles asjas täiesti oma jumalakartliku isa, weel enam aga oma waga ema mõju all, kellelt ta niihästi enda õrna, soniwa haleduse ja ärduse sisse kastetud iseloomu, kui ka oma ihulise wälimuse oli pärinud, kuna talle isa weri hea osa trotskikku wisadust kaasa oli andnud.
Emaga ühendas teda ühes asjas pealegi sarnane saatus: nad mõlemad oliwad wigased lapsed ilmale toonud. Ebausklikul emal ei olnud raske ebausklikku tütart uskuma panna, et Jumala karistaw käsi neid mõlemaid tabanud ja et see rist ja häbi neile mingi haruldase patu pärast peale pandud, mida nad ainult elawa, leegitsewa usu ja kõige rängema palweorjuse läbi wõiwat lepitada.
Õige küll, süidlane pidi Lõhmuse Jukukese wigase käe juures kõlwatu isa olema, selle rasked patud oliwad ju awalikud. Aga õrna südametunnistusega ebausklikkude põues on enam kui üks uss nakitsemas. Ehk on ema kah süidi? Ja tõesti leidis Kiisa Liisu selle pitsitawa küsimuse peale wastuse. Kahtlane oli juba, et Anu alles kolmandal abielu-aastal maha sai. See pidi ometi midagi tähendama, sellega tahtis taewane isa sünnitajale wististi mingit märku anda. Ja ega see märk muud wõinud tähendada kui seda, mida terwe õnnetus tähendas: kõigewägewam tahtis selle märguande läbi käima peale saanud ema teoksil olewa karistuse wastu ette walmistada ja ühtlasi nagu sõrmega näidata: Ära arwa, et sina süita oled, muist karistust langeb sinu enese patu peale! Ja see patt oli Kiisa eidele selge: eks läinud Anu wanemate keelu wastu autuma, jumalakartmata mehega paari, ja eks põlanud ta
