— 130 —
waga ja ausa mehe ära, kes seda Issandale palwes kaebamata ei jätnud.
Ema oskas asja Anule nii usutawaks, nii käega katsutawaks teha, et waene noorik talle õiguse pidi andma ja tema arwamise enda omaks tegi, wähemast ajuti, iseäranis palwetamise puhul, kui ta oma Jumalaga üksina oli ja tema wastu õiglane ja awalik püidis olla. Teadagi, et selle karjatatud „ja“, mis ta kosja-õhtul Taawetile wastu hüidnud, kurat ise ta südamest wälja oli pitsitanud, nagu kurat talle ka nõu andnud, Madise käsiraha tagasi lükata. Ja kui tal nüidgi weel tundmus oli, et mees, kellele ta läinud, temale „loodud“ oli, siis tuli see tundmus kahtlemata ka pahareti poolt, kelle küisis muist nooriku südant seisis, ehk jälle: see mees oli Anule „ristiks loodud“, nuhtluseks, et ta hingewaenlase sõna kuulda wõtnud.
Mis pisikesele Jukule ema-ihus juhtunud, et ta könti kaswanud kolmesõrmelise käekesega ilmale tuli? Kes teab. Wõib olla, et ema tõesti süidi oli, ja nimelt oma ettewaatmatuse pärast, weel wõimalikum on aga, et patt wanaema peale langes, ehk Liisu enese küll just sellest patust arwas lahti mõista wõiwat. Oma wabanduseks oleks ta üksnes ette wõinud tuua, et pahategu mitte meelega polnud tehtud.
Waene noor naine oli oma emaks-saamisele algusest saadik kartusega wastu waadanud, sest ema õnnetus seisis tal alati kohutawa näitusena silma ees. Liisu oli nimelt tütrele warsti peale wiimase mehele-minemist ühel tunnil, mil ta Anu walimise pärast jälle kord iseäranis rõhutud meeleolul olnud, oma wäikese patusaladuse, mis Manni wigase jala juures pidi süidi olema, ära jutustanud ja lõppeks pisarsilmil ning ristis käsa ringutades hüidnud: „Palu Jumalat, Anu, palu ööd ja päewad põlwili Jumalat, et ta sinule niisamasugust nuhtlust ei saada! Sest sinu eksitus on suurem kui minu oma: sa tegid jumalakartliku inimese õnnetumaks, mina pole aga kellegi õnne ära wõt!“ Ja siis teadis ta jutustada, kuda Tõnu-Peetri Madis nagu laps nutnud, kui Anu Taawetiga kirikusse sõitnud.
