Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/135

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 134 —

naisele oma lihtsa, aga aruka mõistuse najal tõsiste sõnadega nende uuenduste weidrust ja asjatust ära näidata. Ta tunnistas Maltsweti hea meelega suureks jutlusepidajaks, kes sõnu nagu käisest raputada ja inimest wägise kuulama sundida, kuna ta aga tema arwates mitte see püha waimuga salwitud prohwet ja Jumala poolt saadetud peastja ei olewat, kelleks kergeusulised unistajad teda pidawat. Aga kui midagi ei aidanud, kehitas Lõhmuse peremees õlasid, lõi käega ja laskis naist sel mäel liugu lasta, kust see omale kõige parema jää leidis. Tal polnud midagi selle wastu, et noorik nüid, oma isa eeskujul, koduseks preestriks muutus ja tema majast templi tegi, ei ka midagi selle wastu, et ta kirju riide asemel aina musta ja halli kandis, et ta oma ilusad kullakarwalised juuksed mööda selga maha laskis ujuda, et ta ennem oma näppu oleks söönud kui panni pealt sealiha suhu pistnud, ja et ta Libeda Leenu kosjawiina-pudelist, hoolimata kõigist palumistest, moka-otsagi niiskeks ei tahtnud teha, sest et Maltswet wiina kuradi-lakkeks oli tunnistanud. Lõhmusel ei olnud midagi selle wastu — ta naeris ainult ja raputas pead ja ütles pool kurwa, pool hella naljatamisega, et see aru-natuke, mis ta naisel seni olnud, nüid hoopis kokku olla kuiwamas. Wastu oleks ta Anu märatsemisele alles hakanud, kui see niisuguse hulluseni oleks ulatanud, nagu Kiisa Mihkli sigade häwitamine oli. Seda nõuet Anu aga ei tõstnud, kui ta ka sel sihil mehe peale õpetawal, manitsewal ja meelitawal sõnal püidis mõjuda, mis waew muidugi asjataks jäi.

Taaweti salliwusel oli aga weel rohkem pidet.

Ta teadis, et mees, kelle kosjad Anu tema pärast kord ära põlanud, seda naisterahwast weel praegugi ära polnud unustanud. Ta wõis ka arwata, et Anu nii mõnelgi kibedal tunnil, mis tema oma joomise ja muude hukka­mõistmise­wäärt tegudega talle sagedasti küllalt walmistas, hinge põhjas pidi kahetsema, et ta mehe, kelle kõrwal ta mureta ja rahuliselt oleks wõinud elada, tagasi oli tõuganud. Sellest hoolimata laskis Lõhmus Tõnu-Peetri Madist takistamata ja ilma kaine peaga teda wiltu sõnagagi riiwamata