— 135 —
oma majas sisse ja wälja käia ja oma naisega alatasa kokku puutuda, ka nelja silma all. Ta laskis seda sündida, selle peale waatamata, et ta Madist kui inimest, mitte kui endist kaaskosilast, mingi äraseletamata tundmuse põhjal ei sallinud. Ja et ta seda sündida laskis, tuli sellest tema iseloomu sisse istutatud, aga tema teadwuse eest kaetud aimest, mis teda käskis elada ja teisi elada lasta, mis teda sundis waba olema ja teisi wabad olla laskma. See aime, mida kindel usk Anu truuduslise wooruse sisse aitas toetada, rõhus armukadeduse tema rinnas, kui see wahel pead tõstis, wõimsalt maha ning lubas teda nüid, kus Anu ja Madis püha Maltsweti laulatusel usuliseks ühenduseks paari heitnud, rahulikult naeratada, leplikult õlasid kehitada ja suuremeelselt käega lüia. Ja kui ta neid wahel nöökas ja torkas, siis tuli see õiglaselt heast südamest, ja kui ta joobnud peaga Madist siunas ja naist sõitles, siis kahetses ta seda järgmisel päewal ja püidis wiga seda kannatlikuma salliwusega jälle heaks teha.
Nõnda ei olnud Lõhmuse perenaise kodusel misjonitööl suuremaid wäliseid raskusi ees, ja kui see ka selle kallal, kes Anul kõige enam südame peal oli, kelle peastmist see töö osalt pidi tähendama, esiotsa ei edenenud, siis oli noorikul usuliialdaja fanatlikku wisadust ja häwinemata lootust küllalt, et püsimata ja wäsimata eesmärgi poole edasi rühkida ja seemet, mis kiwise maa peal ikka jälle ära kõdunes, uuesti wälja heita. Suurt abi oli weel prohwedi enese poolt loota. Juhan Leinberg oli toona Anu palwe peale, et ta Taaweti meelepööramiseks omasõna wõimu katsuks, wastuseks andnud, et ta seda tulewikus saawat tegema. Ei olla mitte hea — tähendas tark mees — et ta kutsutud noomija näoga niisuguse inimese peale tungib, mis wiimase umbusklikuks teeks ja wihale äritaks, waid meelepööraja, kes mõjuda tahab, pidada nagu kogemata ilmuma, juhtumisi temaga kokku saama ja ääri-weeri mööda jutu sinna poole juhtima, kuhu waja. Noorik nägi Jumala sulasel õiguse olewat ja jäi tema tulekut edaspidi ootama.
