— 148 —
Kugli küla taludest, kus Maltsweti seeme oraseks tärkas, olgu weel Pärtli ja Sanglepa nimetada, saunadest iseäranis Kiisa Alt-saun.
Paraku oli see oras wäga laiguline ja — Maltsweti seisukohast waadates — rohkesti umbrohuga segatud.
Pärtli peresse tõi uus õpetus enam halba kui head, sest ta sünnitas pererahwa wahel pahandust ja kiskus ka teenijate wahele — selle järele, kumba poole keegi hoidis — lõhe. Kuna peremees Willem uuele usule sülle heitis, pani perenaine Juula wisalt wastu.
Pärtli Willem otsis oma waesuse, oma ihulise häda wastu Maltsweti kaudu abi — muud sundiwat põhjust tal Kostiwere kõrtsmiku lahk-usu wastuwõtmiseks ei olnud, sest kui jumalakartlik ja laitmata elukombetega inimene ei tarwitsenud ta oma hingekese pärast mures olla. Ta oli juba kõik abinõud ära katsunud, et ennast haljamale oksale upitada, — ta oli tööd teinud nagu hobune, kasinalt elanud nagu ihnuskott, Jumalaga palwes maadelnud nagu Jakob — asjata kõik! Ta näris näljakanikat oma wiletsa neljapäewakohaga, ja sellegi kanika pidi ta ikka pisemateks palukesteks murdma, sest taewataat ajas ta noorele naisele rohke sigiduseõnnistuse kaela. Wiis aastat abielus ja neli last — üks wäiksem ja wäetim kui teine, aga igaühel leiwa-auk nina all. Niisuguse sugulise wiljakuse poolest käis Pärtli Juulast Kuglil ainult Alt-sauna Wiiu üle: sellele wõis peaaegu iga üheksa kuu takka katsikule minna.
Ehk küll mure olewiku pärast ja hirm tulewiku eest Willemil ja Juulal ühesuurune pidi olema, sattus esimene oma ara, lõdwa iseloomu tõttu ikka enam jõuetuma meelenukruse ja nõuta oleku sisse, kuna häwinemata elurõem, Juula karakteri peajoon, noore naise nagu nägemata purre kaudu mure-mülgastest ja hirmu-laugastest, kuhu tema mees ära kippus uppuma, üle wiis. Mõlemate hingeline olukord seisis nende ihulise olekuga kõige lähemas ühenduses: Willem nõrga terwisega, wähese rammuga, külma ja palawa all ühel wiisil kannataw, — Juula tugew, prisk, õitsew ja terwe kui purikas, hoolimata alalisest raskejalgsusest ja sagedasest sünnitamisest.
