Mine sisu juurde

Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/150

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 149 —

Selle tüseda elurõemu juurde, mille juuri tugew terwis toitis, tuli weel aju-täis ärksat, kainet inimese-mõistust, mis Juulad ei lasknud haiglase waimlise ja hingelise oleku, see on usulise liig-õhina, sisse wajuda. Juula oli Lõhmuse Taaweti pool-õde. Nad oliwad ühe isa lapsed. Ühele kui teisele oli arukas mees, kes kaua aega kohaliku walla talitajaks olnud ja keda ta terawa nalja pärast weel praegu sagedasti nimetati, oma waimu-omadused pärandanud — lahtise pea ja korralikult töötawa aju.

Willemil puudus see. Nagu ta ihuliselt oma naise wastand oli, nii ka waimliselt. Ta ei suutnud iseseiswalt mõtelda, aru pidada, selgust soetada, wahet teha — ta ujus selle wooluga, mis teda kaasa kiskus ja millest teised ütlesiwad, et see eesmärgile wiia. See eesmärk Maltsweti liikumises pidi aga teiste arwamise järele just see olema, mida Willemil kõige rohkem tarwis oli kätte saada: peasemine hädast, hinge-häda kõrwal ihu-hädast.

Kui mees ja naine tigedad, riiakad ja ühekõwadused inimesed oleksiwad olnud, siis oleks nende wahekord kergesti niisuguseks saanud, nagu ühes naabriküla perekonnas, kus tüli Maltsweti õpetuse pärast niikaugele läks, et mees ja naine üksteisele küinte ja rusikatega uut usku seletasiwad, mida lapsed ja teenijad pererahwa eeskujul isekeskes järele tegiwad. Pärtlil oli pahandusel piir. Willem oli küll pahur, aga mitte õel, ta oli küll isemeelne, aga mitte wägiwaldne, ja Juulad tema waimlises tugewuses ja kanguses juhtisiwad mõistlik meel ja rõemus süda, mis kestwale tülile kui tüitawale rumalusele waenlikud oliwad. Siin andis targem järele. Teatawa määrani wähemast.

Nagu Taawet Lõhmusel, nii tõrjus Juula Pärtlil Maltsweti usu weidrad nõuded iseenesest eemale, laskis aga meest ja neid teenijaid, kes peremehe poole hoidsiwad, oma rada käia, kui ka mitte ilma wagusa wastutöötamiseta. Niihästi Willemile kui ka teistele püidis lastega koormatud elurõemus noorik sõnaka suuga ära seletada, kuda pühakiri paljaid wäliseid kombeid isegi hukka mõistab ja uskliku meele ning laitmata tegudega üksi täiesti lepib; ta katsus neile