— 157 —
püiti kitkuda, mis seal wabalt wõrsus ja liikus ja mis wanemate wanaks elatud ja usuliialduse sambla sisse kaswanud südamete aimetega kokku ei käinud.
Aga ka Elts oli wõimetu wastupanemiseks ja enesekaitsmiseks — tema kui lapseks peetud emane inimene weel kõige rohkem. Millega wõis temake Jumala käsuks wäljakuulutatud wägiwalla wastu wõidelda? Ta ainuke sõjariist oliwad pisarad, ja need ei suutnud emagi, weel wähem siis isa usutules teraseks karastatud südant sulatada. Hoopis wastupidi — neid peeti kuradi mõju all seiswa hinge tigeduse ja kangekaelsuse awalduseks, ja nad tõiwad tütarlapsele karistuse kaela, mis sõnadest sagedasti tegudeni, löömiseni, ulatas. —
Nõnda kaswas Maltsweti nurmel hea orase seas rohkesti kidurat ja tõbist, luhtas lusteid ja tungeljaid.
Muidugi oli ka peresid ja perekondasid, kes uue usu ühel meelel, pahanduseta ja waidluseta, kas oma nälgiwa ja abiotsiwa südame, wõi teiste tuhina sunnil omaks tegiwad ning selle tingimisi lapsik-uskliku truudusega täitsiwad, wõi jälle niisama masinlikult, mõtlematalt, nagu kiriklikka talitusi ennegi, sest niisugustele on wälispidisest teadmisest, et nad koguduse liikmed on, küllalt. Säärased pered ja perekonnad elasiwad rahus ja rõemus Maltswetile ja tema usule, mille peale nad ainelisel ja aatelisel mõttel kõige rohelisemaid lootusi paniwad. Ja nad elasiwad ka kiiduwäärt wälist elu, oliwad wirgad, kained, ustawad, sõbralised, puhta käe, puhta suu ja puhta südamega. Nende omaduste tõttu õpiti maltswettidest kui inimestest suurt lugu pidama; ka mõisnikud waatasiwad lahke wõi wähemast salliwa silmaga nende peale, ja nende usulised wastasedgi, niipalju kui nad neid ning nende usuisa ilma ees ka püidsiwad reenata ja rüwetada, ei suutnud seda arwamist õiglaselt ja salliwalt mõtlewate kaasinimeste seas häwitada. See läks neil seda wähem korda, et maltswetlaste hulgas ja nende kallal tõe poolest seda imet sündis, et mõni joodik uue usu mõjul wiina maha jättis ja mõni pahategija oma süi kahetsedes üles tunnistas ja seda heaks teha püidis.
