— 156 —
derduste ja temale peale rõhutud wägiwaldse sunduse wastu sõi ta enda sisse, peitis oma tumeda, kinnise rinna sisse ära. Kui wäga ta ainult seespidiselt, iseendaga üksi elas, selgus muu seas tema sõna-ahtrusest. Kiisa Mikk, noor inimene, wõis pooled päewad lobisewate inimeste seas olla, ilma musta ega walget lausumata. Ja ometi wõis tema pilgust, tema näo-olekust märgata, et ta waimliselt mitte surnud ei olnud, et ta peas ja põues töötati.
Tema waenulist sala-arwamist uue usu kohta ja warjatud sisemist wastupanekut sellele jagas ta õde Elts kõigest südamest, kui ka jaolt teistel põhjustel kui wend.
Kas see usk õige wõi wale, mõistlik wõi meeletu oli, selle üle murdis tütarlaps wähe pead, selle küsimuse sisse ei püidnud ta oma pealiskaudse, küpsemata lapse-meelega tungidagi. Elts tundis ainult, et wanemate majas walitsew usuliialdus tema wabaduse ära kägistas, tema meelelise elu maha tallas, tema terwe luulelise tütarlapse-ilma kõige ilu ja nõidusega, niipalju kui seda waese külalapse ilmal on, ümber wiskas ja puruks peksis. Tal oli tundmus, nagu oleks ta käsist ja jalust palwelaua jala külge seotud ja nagu piitsutaksiwad teda isa ja ema, kui ta oma oimu julges liigutada.
Ja Elts ihaldas kirglise õhinaga see tütarlaps olla, kes ta loomu poolest oli: elu-maias, himukas, lõbu-ahne, rõemus! Elts ihaldas naerdes, trallitades, tantsides oma noort elu maitsta! Elts tahtis oma elu elada, aga teda sunniti wõerast, temale arusaamata ja sündimata elu elama!
Keha ja waimu poolest oma wanaduse kohta — ta oli Mikust ligi kaks aastat noorem — haruldaselt edenenud, suur, tugew, ilus ja terane, luges Elts ennast täiskaswanud inimeste sekka ja elas ning tundis niisugustega kaasa. Seda raskem oli talle siis ja seda näriwama wihaga täitis teda, et wanemad temaga nagu rumala ja wallatuma lapsukesega ümber käisiwad, kes käsu peale pidi põlwitama ja palwetama, rääkima ja waikima, riides käima ja oma seltsilisi walima, ja keda iga eksimise pärast niisuguste määruste wastu kohe karistati, pealegi alandawate lapse-karistustega. Ta pidi kannatama, et tema rinnast kõike hoolimata käega wälja
