— 160 —
ja perenaise kõrwal kõndima ja istuma, kelle palmitsemata juuksed weel iseäranis selgesti ütlesiwad, kelleks neid tuli pidada. Elsele ja Triinule oli esimene säärane kirikuskäimine nii walusasti lihasse ja luusse läinud, et nad sala hirmuga igale pühapäewale wastu waatasiwad.
Et raske tööga ärakurnatud hobuse-kontisid hoida, käidi enamisti jala kirikus. Nimetatud esimesel pühapäewal, mil Kiisa Liisu lahtiste juuksesalkudega Madisesse läks ja tütre ning tüdruku kaasa wiis, seltsisiwad nende juurde weel Alt-sauna Wiiu ja Lõhmuse perenaine — mõlematel niisamati wabalt lehwiw juuksepihu selja peal. Ja lõppeks heitis — oma ilmalikku waenu Madise südame-osalise wastu maha surudes — usklikkude kilda ka Tõnu-Peetri Krõõt, et ilma ees end nendega ühiseks tunnistada. Tema kui wanapiiga oli oma lüheldasi, kiduraid juuksetukkasid enne naiste kombel palmitsenud ja neid pärjaga ühes räti alla peitnud, kuna nooremad tüdrukud juukseid wallali ja pärga sooja ajaga rätikuta kandsiwad. Täna lipendasiwad Krõõdal ta punakad salgud, wõiga ohtrasti wõitud, nagu õli sisse kastetud liiwendaw rebase-saba turja peal.
Et nähtus siin nurgas weel uus oli, siis wahiti salgakest terwel teel nagu ilma-imet. Mehed ja naised, poisid ja plikad jäiwad seisma ja pistsiwad turtsuma; üks näitas neid näpuga teisele ning nõelawad pilkesõnad lendasiwad nagu erilased läbi õhu:
„Näe, need tulewad Siionist!“
„Ja lähewad Jerusalemma!“
„Ei tea, keda nad taga leinawad?“
„Noh, eks Moosest!“
Naermine tasasest itsitamisest kuni laia hirnumiseni.
„Poisid, wõtke pühad neitsid kinni!“
„Kes neid enam tohib katsuda, need jo nüid prohwedi käperdada!“
„Näe, Maltswet pand teised püha naiste warju alla, et ilmalaste seas laia tee peale ei sattuks!“
„Wikerpuur, kurat, too kearid, leikame Israeli naiste lakad maha, — näe, hobused lähwad peruks!“
