— 161 —
„Aga kust see Tõnu-Peetri Krõõt siis püha naiste sekka soand? Madis põle tal jo weel õnge läind!“
„Waga inimeste asja nüid reakida! Kui ta weel naine põle, eks ta siis ole liignaine. Tead jo, kui palju püha meestel neid wa kallikesi oli!“
Nüid tegi Krõõt selle ettewaatmata tüki ära, et haukujaid oma neitsilise au kaitseks hurjutama hakkas!
See mõjus nagu lõõtsa tõmbamine sepakojas.
Nagu kari koeri, kelle sekka kaigas wisatud, asusiwad poisid naeru ja kriiskamisega naiste-salga ümber, ja nüid ei olnud nende sõnadel enam piiri ega pidet. Mida üks ei mõistnud, seda mõistis teine. Iseäranis waene Krõõt wõeti nõnda õnneks, et tal wihapisarad silmas seisiwad. Ta ei märganud pärast enam muud teha kui lorijate poole wahete wahel sülitada, mis igakord suure naerulagina sünnitas.
Haukujad lõiwad alles häbenema ja taganema, kui Kiisa Mihkel oma wabadikuga ja Pärtli ning Tõnu-Peetri peremehed naisterahwastele järgi jõudsiwad ja nad oma kaitse alla wõtsiwad.
Triinu ja Elts oliwad nagu keewa wee seest tõmmatud. Nad ei julenud silmi üles lüia. Elsel tilkusiwad häbipisarad ripsmetel ja Triinu huuled oliwad wiha pärast sunduse üle, mis tema ilma naeruks teinud, sinised nagu jõhwikad.
Kirikus ootas neid weel suurem piinapitsitus. Seal hirwitasiwad neile sajad silmad wastu, ühed jämeda uudishimuga, teised julge häbematusega. Neid wahiti nagu wõeramaa loomi, nagu ahwisid juudi leierkasti peal. Ja kirikust käis sahisew sosin läbi, kokku segatud imestawatest hüietest ja mahasurutud naeru-kõhinast. Maltswetid hoidsiwad enamisti suuremaks trobikonnaks kokku, kelle hulgast iseäranis naisterahwad silma paistsiwad, kuna meeste hallid ja mustad ihukatted talupoja tawalisest riidest palju lahku ei läinud. See trobikond oli terwe aja wahtiwate uudishimulistega ümber piiratud nagu salk laada kometitegijaid. Kõiki neid nuuskiwaid pilkusid ja muigawaid suusid nähes, oli Else ja Triinu meelest, keda ringi sisse weetud, nagu seisak-
