— 167 —
kümnega, ja werd, mis Matsi suust, ninast, kõrwust, peast jooksis, wõis tõesti kortliga mõeta.
Matsil lendas malk juba esimesel ägedal kokkupõrkamisel käest. Ta ise kukkus hoopide rahe all põlwili, siis käpuli, siis kummuli. Aga weel polnud ta wõitlus-wõimetu. Sest kui Jaan maha kumardas, et kuulata, kas ta wahest liiga pole saanud, kähwas salalik wõitleja äkitselt küljeli, hammustas Jaani poole kõrwalesta maha ja pures ta pahema käe pöidla ära. Ta oleks ka wastase nina otsast tüki ära näpsanud, kui Jaan pead parajal pilgul tagasi poleks tõmmanud.
Ta wõis siis weel wälja kannatada. Ja walu pärast wahutawa wiha sisse sattunud karistaja andis talle weel. Ta lõpetas oma werise töö alles, kui wastane enam ei hammustanud ega kriimustanud, kui ta kinniste silmadega, kätt ja jalga liigutamata, wereoja sees selili oli.
Aga ta hingas weel, ja süda tuksus tal. Jaan hüidis karjapoissi, kes põesaste wahel hirmunud näoga nähtawale tulnud, ja käskis teda koju minna ja inimesi kutsuda, kes Matsi ära koristaksiwad. Ja inimlik murdja tema sees, kes werd lakkunud, laskis teda löödud wastast hästitada, mispärast ta halastamata hirwitamisega juurde lisas:
„Ja ütle pererahwale, et ma Matsile Maltsweti usku õpetasin. See oli nii kange, et mehe ära rammestas…“
Ise pööras koju poole, waigistatud tasutundmus ja ärarääkimata jälkus südames. Jälkus, nagu inimesel, kes meeletumal määral suguelu rõemu maitsnud…
Selle teo pärast tõusis Kiisa Jaan kahe inimese silmas meheks, täieks meheks. Üks oli Mikk, teine Taawet Lõhmus.
Mikk waatas talle oma pisikeste, kurbade silmadega kaua tummalt näosse, ja ta waatest paistis nagu imestuse ja austusega wõitlew kadedus. Siis pistis käe sulase werisesse pihku ja kohmas:
„Käid Hindrekust üle.“
Miku wend Hindrek, see, kes soldatiks pandud, oli nimelt opmanni, kes teda kepiga wäikese künniwea pärast peksnud, mõne sõnaga julenud sõimata. Seda peeti sel ajal wägiteoks. Kui Jaan arwas, et Mikk Hindrekust julguse
