— 166 —
Ta hakkas wastast waritsema, et temaga parajal ajal ja parajas paigas kokku saada. Nõnda, et keegi neid arweõiendamisel ei eksitaks. Ta muretses omale tarbekohase malga — mitte liig peenike, mitte liig jäme. Seda kandis ta alati kaasas.
Aga kuna ta waenlast selle sõjariistaga waritses, hakkas süda tal põues kipitama. Tal oli tundmus, kui oleks midagi, mis korras ei ole. Ja ta nõutas teise just niisamasuguse malga, nagu tal juba oli — mitte liig peenike, mitte liig jäme — ja sidus nad kokku, ja kui ta waenlast läks waritsema, siis wõttis ta mõlemad kaasa.
Ta sai Matsiga ühel pühapäewa-hommikul wara, kui küla weel wagane oli, Tibukännu kopli taga kokku. Mats tuli Liugmäe Mari juurest „ehalt.“
„Pea!“ hüidis Jaan talle wastu ja kiskus nööri mõlemate teiwaste ümbert lahti.
Mats peatas. Jaani nägu ja ta enda südametunnistus paniwad ta seisma.
„Wõta see omale ja kanna hoolt, et ma sind surnuks ei löö!“ ütles Jaan ja wiskas teise malga wastasele. „Surnuks ei tahaks ma sind lüia, sest siis ei tunne sa karistusest magu.“ Ja hüidega: „Hoobi peale wiis! Haawa peale kümme! Tilga peale kortel!“ kargas ta wastase kallale, kes tema kallimat nii metsliselt piinanud ja nii jõledalt häbistanud.
Mats oleks heameelega armu palunud, — Mats oleks heameelega putku pistnud, — Mats oleks heameelega appi karjunud. Aga ta aimas, et üks kui teine asjata oleks: Jaan poleks armu andnud, Jaan oleks põgeneja kätte saanud, appi oleks liig hilja tuldud. Seepärast wõttis ta wõitluse wastu.
Jaan ei olnud tugew poiss; kas ta wastasest jõu poolest üle käis, oli kahtlane. Aga õige asi, mille eest ta oma teada wäljas oli, ja südant paisutaw waen, mida ta Triinu äraandja wastu tundis, andsiwad talle mitmekordse rammu. Ja nõnda tegi ta oma ähwarduse peaaegu tõeks: ta kaswatas Triinule antud hoopisid wiiega, temale löödud haawu
