— 170 —
soand, ja mõtelge Õnnistegija walu peale ristipuu külles! Teie haawad on teie uhkus, ja kuningad on kadedad teie peale nende haawade pärast!…“
See oli nende õiglane arwamine; nende suu ei rääkinud mitte teisiti, kui nende märatsew süda tundis. Nad oleksiwad enda usu eest rõemuga ka oma ihu peal weriseid haawu kandnud ja seejuures õnnelikult halleluja laulnud.
Triinu ja Jaani walu ning tuska püidsiwad nad lõpmata palwe-lugemistega kuradi poole, kellelt need tunded nende arust tuliwad, tagasi tõrjuda. Seega tüitasiwad nad mõlemad haawapõdejad nii wäga ära, et need üsna haigelt jälle tööle läksiwad, et aga mõlemate lähedusest eemale saada.
Raske oli see iseäranis Jaanil, kelle sügawad haawad, hoolimata Triinu enesesalgawast rawitsemisest, suwise palawuse tõttu jaolt mädanema ja ussitama läksiwad. Ja seejuures pidi tüdruk tohterdamist salaja toimetama, sest et ta selleks wiina, seda talurahwa tähtsamat haawarohtu, tarwitas, mida perewanemad Maltsweti õpetusel „kuradi kihtiks“ pidasiwad, ükskõik, mil wiisil teda pruugiti. Jaani ihu paranes sel lool wäga wisalt, ja weel järgmistel aastatel tundis ta, et ta oma terwist täieliselt weel mitte polnud kätte saanud. —
Wastaste näägutamist ja narrimist ei saanud aga mitte ainult noored kannatada, waid niisamati wanemad maltswetlased, kui neile ka just näpuga nina alla ei tuldud ja pilkamisi nii wäga suu sisse ei öeldud. Kõiksugu nöökamiste keskpaigaks oliwad Kuglil muidugi Kiisa Mihkel ja Tõnu-Peetri Madis; Pärtli peremees, Alt-sauna Tõnis ja teised järgnesiwad alles kaugemas reas.
Kiisa peremehe seatapmise ja metsa-matmise peale tehti wõimata pikk pilkelaul, mille meistriks Aadu Wikerpuuri peeti ja mis külas ning mõisas suust suhu käis. Laulus kujutati hammustawa naljaga, kuda Kiisa Mihkel oma sigadele Maltsweti nimel surmaotsust kuulutab, kuda ta oma pikka pussnuga ohwriteo tarwis õnnistab ja siis hüidega: „Põrgust olete teie tulnud, põrgusse peate teie minema, põr-
