— 171 —
gus saab teid kurat orgi otsas küpsetama“ sigadele kõri kallale kargab. Edasi kirjeldati, kuda Mihkel ja Liisu were kõiksugu needmistega seks tehtud ohwri-altari peale kallawad ja kuda nad siis metsas sigade matust pühitsewad. Muidugi ei puudunud ka see osa, kus Tilli Aadam ja Rebasekaku Siim, mõlemad nälgiwad wabadikud, sead metsast ära wiiwad ja kodus mitu päewa järgemööda „pekipidu“ peawad…
Laul oli seda mõjuwam, et ta ollusliselt tõeasjade peal põhjenes.
Teine laimulaul ilmus hiljem Tõnu-Peetri Madise ja Lõhmuse perenaise usu-wennause kohta. Torgati mõlemate kooskäimist Taaweti selja taga, nende arupidamist pühade asjade üle, nende koos-palwetamist warjatud urgastes, ja maaliti Taawetile ta perekondlik tulewik silma ette: kuda ta tuba pisikesi maltswettisid täis saab, kõigil „Tõnu-Peetri konks näos,“ millega Madise weidi kongus nina peale tähendati, mille ta oma isalt pärinud…
Selle salmiku, kuju poolest esimesest nõrgem, oli keegi oma küla poiss, arwatawasti Nahkru Kustas, luuletanud. Kuna Lõhmus teda kui külapoiste lora tähele ei pannud, waid heal tujul naisele nalja pärast ettegi laulis, ja Anu ise õnnelik oli, et ta oma usu eest wõis kannatada, olla Tõnu-Peetri Madis laulu pärast, nagu räägiti, elawat tuska tundnud. Esimese meelepahaga lipsanud tal koguni wäike wandesõna wagast suust, mis muidu ainult õnnistuse-sõnu kõneles. Kuid see oli inimlikult arusaadaw. Muidu oskas ka Madis oma usu eest kannatada, nagu ta seda hiljem stoiklise tähelpanematusega iga pilkawa torkimise wastu näitas.
Uut nalja- ja pilkelaulu-ainet saadi Alt-sauna Tõnise traagikalisest äpardusest: Wiiu tabas teda piibupõletamise pealt.
Kaua oli ta wanameest piilunud, nüid oli rebane lõksu läinud.
Wiiu pani imeks, et tubaka- ja piibuõli-hais mehe riiete seest ära ei kadunud, ehk Tõnis küll piibu juba ammugi ära neednud ja ahju wisanud. Kui eit, õhtuti tema kuube nuusutades, teda usutama hakkas, seletas wana patune ära-
