— 173 —
Wiimaks, pika otsimise järele, näeb, et rukki sisse wärske rada wiib. Sinna järele! Sealt leiab Tõnise. Wanamees rukki sees kõhuli maas, tossaw piip hammaste wahel…
No nüid tuli etendus, mis wälja-täie lõikajaid ligi meelitas.
Esimese krapsuga oli tragi eit wa patuorja karwus kinni. Teisega oli piip Tõnise suust tema küisis.
„Kust sa selle said?“
„Ll — ll— lleitsin…“
„Kust?“
„Moast…“
„Rukki seest?“
„Neh!“
„Ja panid kohe põlema?“
„Ei — ei pand…“
„Ise hakkas põlema?“
„Põ — põles juba…“
„Põles rukki sees moas?“
„Jaah…“
“Aga miks sa ta suhu pistsid? Miks sa teda tõmmasid?“
Oma ehmatuse-kohmetuses ja hirmsas kitsikuses pillas Tõnis niisuguse wale, et see tema süitunnistusega üks oli. Ta kogeles:
„Tahtsin katsuda, kas see piip on, wõi mõni muu — riistapuu…“
Tõnis oma küljeluu ees põlwili nagu waene patune, — Wiiul piip, nagu timukal hukkamise-riist, ülestõstetud käes — nii seisiwad mõlemad keset hälliwat rukist.
Siis sündis midagi, mis kurjategija järsku jalale ajas. Wiiu käsi langes, ja Tõnisel oli palawa piibuga kops otsa ees, mis sinna ümariku muhu nagu sarwe-otsa maha jättis.
„Kodu reagime edasi!“ kostis palju-sisaldaw ähwardus, mis Tõnisel üdist läbi käis, walju kohtumõistja suust.
Ja siis pidiwad Tõnis ja Jaan teiste juuresolijate seas pealt nägema, kuda Wiiu nende ühise sala-armukese,
