— 179 —
Anu astus talle ligemale, ikka ligemale, kuna ta käed wärisesiwad ja huuled tuksusiwad ning ripsmete wahele külmalt särawad pärlid nagu kastetilgad ilmusiwad.
„Laps, kes õpetas sind nõnna reakima? Kelle sõnad need kõik on, mis su suust tulewad? Minu meelest on, kui lausuksid teiste käest kuuldud juttu järele. Minu meelest on, kui kuuleksin“ — Anu kugistas nagu terawa kalaluu alla — „kui kuuleksin oma Taawetit reakima.“
„Wõib olla, et need teiste sõnad on, mis ma reagin — Taaweti ja Miku, Jaani ja Triinu sõnad, sest need on targemad kui mina ja oskawad paremini reakida. Aga nagu nemad reagiwad, nii mõtlen mina ja nii tunnen mina, ja ma tean, et neil õigus on. Kui mina omast peast üksi reagiksin, siis ei teeks ma sõnu — ma karjuksin aina…“
„Karjuksid? Miks sa karjuksid?“
„Karjuksin, sest et mul häda on! Ma karjuksin, nagu tule sees karjutakse, ma kisendaksin, nagu sügawa wee sees kisendakse, ma huluksin, nagu kokkulangewa hoone all hulutakse, — nagu appi hüitakse, kui tigedad koerad kallale kipuwad!“
Tütarlaps sattus niisuguse ärewuse sisse, et ta kõrged, pingule puhkenud neitsirinnad pihiku rahutult liikuma paniwad ja tulipunane weri ta pingule täidetud huultest ja põskedest wälja kippus pritsima.
Anu hakkas ta kätest kiuni. Anu pilgus helkis sädemeke endist südame-tuld ülesse, segatud õrna mure-leegikesega, ja ta heales oli jälle midagi õelikku, kui ta küsis:
„Mis häda sul siis on? Mis häda wõib sul olla, teades, et keegi sulle kurja ei taha teha, waid üksi head? Sinu wanemad tahawad sind peasta, — kas luuled, Elts, nad tahawad sind peasta! Ja sina karjud appi!“
„Peasta — kust?“ küsis Elts.
„Sinu hinge-hädast.“
„Mul ei ole hinge-häda.“
„Sul on, aga sa ei märka seda ise, sa ei näe ega tunne seda!“
Ja Elts kostis teraselt ja täie wihaga:
