— 181 —
tema wasta walmis põle, ja sina, laps, põle tema wasta walmis. Sa põle niikaua walmis, kui sa Jeesuse pruudiks põle soand, kui sa ennast Õnnistegijaga põle kihland. Sinu wanemad ja mina tahame sind Talle pruudiks teha, aga kuri on sinu sees weel nii suur ja wägew, et sa sellest aru ei taha soada, nii wägew, et meile oma sõgeduses wasta paned. Sa ei tea weel, kui magus on Jeesuse pruut olla, kui õnnis on tema kaisus warjul olla, kui kallis on sõrmi tema weriste haawade sisse panna. Kuri ässitab sind üles sinu Lunastaja ja sinu peastjate wasta.“
Elsel oli tundmus, nagu kisutaks tal wiimane purdepuu, mille peal ta weel wankuwalt seisnud, jalge alt ära, nagu tõmmataks ainus käsi tagasi, mis teda kaldale oleks wõinud aidata. Ta waatas õe saladuslisesse silma, mida ta enam ei mõistnud, mis talle wastu haigutas nagu põhjata laugas kardetawas rabas, ja ta hüidis südame-walu kramplikul küinistamisel:
„Teie peastjad, teie olete minu murdjad! Teie murrate mu maha ja imete were mul südamest ära. Mina ei tunne, et teie mind peastate, ma tunnen üksi, et teie mind küinte ja hammastega kisute… Anu, laske mind elada!“
Nagu ahastuse-kisa surmani piinatud hingest tungis wiimane lause tütarlapse kurgust, ja mõlemat kätt paludes, wannutades õe poole wälja sirutades, wajus ta tema ette peaaegu põlwili.
Aga Anu nihkus temast tagasi, ikka enam tagasi. Ja mida kaugemale ta nihkus, seda külmemaks, kiwisemaks tardus ta kahwatanud nägu, seda jää-sarnasemat õhku õõgus ta terwe isik wälja, ja mõistatusline sügawus ta silmas, pehme ärdus ta pilgus muutusiwad terawaks torkamiseks, pistwaks odaks. See pilk, mis õe pealuust ja rinnakondist püidis läbi tungida, oli tütarlapsele jälle wõeras, wõhiwõeras, — weel enam, ta oli temale waenulik.
„Anu!“
Anu seisis liikumata paigal. Kui Elts omale külmaks, kiwiseks soolasambaks tarretanud inimest suutis ette kujutada, siis seisis see praegu ta ees. Ja soolasammas tegi suu
