— 192 —
Ja külaline pani õnnistades oma prohwedi-käed tema pea peale ja wastas:
„Issanda rahu olgu sinuga ja teie kõigiga! Aamen!“
Tekkis waheaeg, mis nii tumm oli, et peerulõkke tasast särinat kilgi laulu kõrwal selgesti wõis kuulda. Ja kuulda oli ka peremehe ummistanud piibu wisinat.
Siis heitis külaline, et omale selle poole teed rajada, kelle pärast ta tulnud, waimuliku näo weidi kõrwale ning sirutas, kui Anu ta eest üles tõusnud, Taawetile käe sõbralik-lahke näoga wastu.
„Tere, Lõhmuse peremees!… Waene teekäija palub ööseks peawarju ja külle-alust, ja kui ei anta, siis lepib ja tänab ka, kui järi peal pool tundi jalgu saab puhata.“
Ja peremees wastas, piip hammaste wahel:
„Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut wõi mustlane, ristiinimene wõi pagan.“
Ja kuna ta seda pool naljatades ütles, lendas Taaweti jämeda, toore talupoja-näo üle jälle kord paiste, mis selle näo ligitõmbawaks, peaaegu jumekaks tegi. Tema sõnades heljus midagi, mis neile tähelepanemisele-sundiwa sisemise tuuma ja jõu andis. Kui Maltswet seda meest õieti mõistis, siis pidi ta teadma, et tal wastasega tegemist oli, aga ausa ja õiglase wastasega.
„See on õige, sest ka Õnnistegija ei teinud Juuda ja Galilea mehe wahel wahet,“ kostis ta kergelt, ilma pühaliku toonita, kuna ta kübara warna pistis ja üleriide seljast maha tõmmas. Ja kui ta siis, kohmetanud käsa õerudes ja silma kõigi nende inimeste üle ringi käia lastes, kes teda nurkadest aukartliku uudishimuga wahtisiwad, ahju ääres pingi peal istet wõttis, lisas ta jutu alustamiseks hariliku küsimise peremehe käekäigu ja majapidamise järele juurde.
„Mis muud, kui waesus kipub majasse,“ wastas Taawet, tema wastu, wanast rauapuust tehtud järi peale istudes. „Tänawune wiljasoak jälle nii armetu, et ei tea, mis ise sööd, mis loomale annad.“
„No, rukis nähti siin nurgas heina-ajal jo üsna hea olewat.“
