— 19 —
berg on. Kas näed nüid, Kassi peremees, et mina teie palwemeest paremini tunnen kui teie ise?“
„Aga tahad maha salata, et ta enam aega mölder on old kui kõrtsmik!“
„Ära lora: ma ei salga midagi maha, waid wõin sulle näpu peal üles lugeda, kus ta möldriks, kus kõrtsmikuks on old. Maltsweti koha pealt läks ta Einmanni uue weski peale möldriks; tean sedagi, et ta Einmanni aidamehe tütre naiseks wõttis. Arwata aasta kolme pärast läks ta sealt Kukewere Wana kõrtsi, mida wist iga terasem laps teab —“
„Kes nüid Wana kõrtsi uhket Juhanit ei tunneks!“ wõttis Liugmäe Kaarel, pikk, musta peaga peremees, kes mõne minuti eest kõrtsi astunud, leti poole wenides sõna. „Oli ju kõige suurem hobuseparisnik Ambla kihelkonnas, ostis magasiaitadest rukkid üles ja ajas iga moodi raha kokku. Tegi teine aga koa toredust, kus wõis, ega teda muidu uhkeks Juhaniks hüitud, ja oli hea hambamees.“
„Tegi toredust? Kuulukse jo, et ta hirmus ihnur old,“ ütles Tibukännu Peeter kõrwalt. „Ta ise reakind hiljuti kellegile, et kui keegi oleks temale süda-ööse asemel öeld: Kuule Juhan, katuse-harjal on pool kopikat, siis oleks ta kohe üles tõust, riided selga ajand ja katusele raha järele läind.“
Kõrtsilised naersiwad.
„Wõib olla — ihnsus tuleb rikkusega,“ ütles Tihane õiglaselt, „ja rikkaks sai Maltsweti Juhan alles Kostiwere Loo kõrtsis, kuhu ta Kukewerest läks. Wanas kõrtsis ei märgand ma tema ihnsusest midagi, ehk olgu siis, et seda juba ihnsuseks peetakse, kui kõrtsmik igale tahtjale palja lageda näo peale wõlga ei anna…“
„Ega sinagi, wennas, wist ihnur ole!“ tõmmas Tiku Toomas eemalt nurgast suud-mööda.
„Ei ole,“ oli Tihase rahuline wastus ruttu walmis, „tule aga siia, Toomas — kriiti mul jätkub, ja su nimi seisab minewasest Jüri-päewast saadik weel tahwli peal alles.“
Tooma südametunnistus polnud puhas, seepärast naeris ta ainult ja waikis.
