— 20 —
„Kostiwere Lool käis Maltsweti käsi õieti hästi — käisin teda seal ise kord waatamas, kui silgurannast tulin,“ westis kõrtsmik wõidumehe rahuga edasi. „Kahju ainult, et ta sealt juba mõne aasta pärast pidi lahkuma, muidu oleks wist õige raswaseks läind.“
„Seda jätsid wahele, Tihane, et ta Koigis ka kord möldriks oli,“ ütles see mees, kellele ei meeldinud, et Jaan waga palwemeest enam kõrtsmikuks kui möldriks püidis teha. „Ostis ju weel 47. aastal Uniste papa käest suure puust Hollandi weski, wedas Koiki ja ehitas seal üles.“
„No minugipärast, kui see su hingele rahu annab ja kui sa möldrit pühamaks inimeseks pead kui kõrtsmikku, ehk küll Jumal ise näeb, kellel õigus on,“ õhkas Tihane ning tõstis oma kõõrdsilmad nii waga waatega taewa poole, nagu näeks ta ühe silmaga Isa, teisega poega.
„Kostiwerest läind siis Tallinna Tiigiweski möldrile selliks wõi jahu-aidameheks,“ jätkas Liugmäe peremees Maltsweti elulugu edasi. „Seal soandgi wiimaks prohwedi waimu ja hakand lugejaks.“
„Leinberg ostis omale Tallinnas Torupilli kõrtsi juure kaks maja ja polnd Tiigiweski möldril Martensonil mitte selliks weskil ega aidameheks, waid müijaks möldri jahupoes Harju wärawas,“ õiendas Tihane. „Mispärast waga Maltswet patustele Jumala riiki hakkas kuulutama ja kuda prohwedi waim tema peale tuli, seda wõite ka minu käest kõige õigemini kuulda soada. Sellest aetakse nüid paljugi juttusi, aga ega kõik tõsi ole, mis inimeste suud jahwatawad.“
„No reagi siis ära — soab näha, kas minu teadmisega kokku käib!“ hüidis Tali Aabram, kes jutuwestmises ja luuletamises Tihasele palju järele ei andnud.
Ja wana kõõrdsilm algas:
„See old just päew pärast Mihkli-päewa loata. Ligi kolm päewa ja kolm ööd seist Loo kõrts loadalisi täis — kaupmehi, hobuseparisnikka, talurahwast ja kõiksugu muid liiguwõtjaid. Ja Juhani sissetulek old hea. Puruwäsind, nagu kõrtsmik pärast loata on, magand Maltswet ööse magusat
