— 201 —
„Aga siis ei tohi sina Jumala nõule wahele tükkida ja mind püida patust pöörata.“
„Kui Jumal seda ei taha, siis ei lase ta seda korda minna.“
„No siis wõid julge olla, et Jumal seda ei taha,“ naeratas Lõhmus, ja niisamasugune naeratus tärkas Seenepalu peremehe tiheda musta habeme seest ta punastele huultele. „Aga olgu kuda on, — seda näed nüid isegi, et kõik, kes sinu põlewale usule wasta puiklewad, mitte lihahimude orjajad põle, kellel raske on neist lahti lüia. Sest küsi selle mehe käest järele, kas ta sinu usku tahaks heita? Ta ei taha. Rangid ei lähe talle kaela. Nad on temale koa liig kitsad. Ja mis weel tähtsam: temal ja minul — meil mõlemil on juba rangid kaelas. Teisa nende peale ei mahu. Ja omasi teiste wasta wahetada meie ei taha.“
„Ja teie rangid on?“
„Meie oma usk. See usk, mis üht lihahimudega, teist ilma nendeta lubab elada. See lahe usk on meile niisama kallis, kui sinu kitsas usk sinule. Sina aga tahad meilt meie usku ära wõtta ja topid oma usku asemele…“
„Sellepärast, et minu usk õigem on.“
„Kust sa seda tead? Meie ütleme, et meie usk õigem on.“
„Eks pühakiri tee otsust.“
„Pühakirja järele on mõlemad usud õiged. Pühakiri lepib kord wähese palumisega ja ilma wälispidiste kombedeta, teine kord nõuab ta alalist palumist ja kõiksugu wälispidiseid kombeid. Igaüks wõib walida, kuda süda kutsub, aga kas tead, mis poolest meie usk sinu omast ees on? Ta ei luba meid sinu usku käest tulla ära wõtma. Meie ei ütle mitte sulle ega sinu jüngritele: Kuulge, teie lähete põrgusse, kui teie mitte nõnna ei usu, nagu meie usume. Ma lasen oma naist ja oma teenijaid uskuda, mis tahawad, ja paluda, milla tahawad, ma lasen neid oma riiete ja juuste ja toiduga jännata, niipalju kui neil himu on, lasen neid aega raisata ja olen neid pühapäewasest tööst priiks teind, kui ka majapidamine rasket kahju soab. Aga woata, mis
