Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/203

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 202 —

nemad teewad! Minu naesel põle hingerahu, et mina mitte tema usku põle, ja minu sulasel ja tüdrukul koa mitte. Minu naine piinab ja painab mind hommikust õhtani, et ma tema usku heidaks, ja tema Jumalat kumardaks, ja kõiki neid tükka kaasa teeks, mis tema usk nõuab ja mis minu meelest tühine ja rumal tembutamine on. Ta täidab mu südame seest ää nurudes ja irades, nuttes ja õhates, et ma enam suutäit sealiha ei sööks, piipu hammaste wahele ei pistaks, tilka wiina suhu ei wõtaks, ja kui ta kuri immene oleks ja minust tugewam, siis saaksin ta käest koa weel sugeda oma usu pärast! Mina aga teda ei puudu, tema usku ei laida, tema kallal ei urise ega porise… Kas näed, prohwet, et sinu usk meie omast ses tükis pahem on, olgu ta nüid õigem wõi waltsim. Meie jätame teid rahule, miks teie meid rahule ei jäta?“

„Ma põle oma usku wägise kellegile peale tuupinud,“ tähendas Maltswet.

„Wägise ei soagi. Aga sedawiisi küll, et sa teise usu moa põhja ära laidad ja oma usku taewani õigeks kiidad… Ja siis on sinu usul weel üks paha hoak külles, mis mind iga päe kriimustab. Sinu lambad põlgawad kõiki, kes nendega ühest karjast ei ole, ja peawad neid kuradi kasuloomadeks. Sinu usk, külamees, on teind, et mul enam naist ega sõpru majas ei ole — sest teenijad olid enne mu sõbrad —, waid aina wastased ja waenlased, kes jälkusega mu peale waatawad, sest nad arwawad, et ma kuradiga ühendust pean ja põrgu jaoks küps olen. Sina, prohwet, wõtsid minult mu naise ja mu sõbrad ära!“

„Aga ehk kaotasiwad nemad sinu?“

„Ei. Sest mina olen see, kes ma enne olin, aga nemad on teised. Nad põle enam terwed inimesed. Sa oled nad oma usuga haigeks teind. Ja kahju kannan mina… Kuule, külamees —“ ja Taawet Lõhmus tõusis püsti, ja ta heal kõmises ja wärises — „sa oled mind kõige kallimast ilma jät, mis mul ülepea oli ja mu südant rõemustas… Mul ei ole enam naist… See on sinu usu wili!“…