— 203 —
Prohwet raputas tugewasti pead ja ta silmad saiwad sädendawa läike.
„Sa eksid, mees! Mina põle sinult kedagi ära wõtnud. See, kes lambaid oinastest lahutab, on Jumal. Sinu ja su naise wahele on Kõigewägewam ise astunud, kuni sa meelt pöörad ja Issanda tahtmist täidad.“
„Nüid reagid otsekohe pühakirja wasta, palwemees, kui sa mitte jälle mõnda salmi ei leia, mis sind silmusest peastab,“ naeratas Taawet ning istus, kui ta põrandal korra ringi pööranud ja, nagu erutatud meele jahutuseks, kapast kalja joonud, jälle järi peale maha. „Kuda see wõib olla, et Jumal abielurahwa wahele astub ja nende meeli lahutab, keda ta ise on pand koos elama ja kes üks ihu ja üks hing peawad olema! Ma olen koa natuke Piiblit sorind, ja seal seisab kusgil Pauluse roamatus koguni, et usklik mees peab uskmata naisega ja usklik naine uskmata mehega leppima, sest uskmata mees on pühitsetud naise läbi, ja uskmata naine on pühitsetud mehe läbi!“
Aga prohwet ei jäänud kitsikusesse; ta kostis, kui ka põigeldes:
„Kulla mees, Jumal katsub kõik nõud ära, et patuse meelt pehmeks teha ja uskmata hinge rusuks peksta. Sinu süda teeb haiget, et sinu naine, keda sa armastad, sinuga enam ühel meelel ei ole, nagu sa mulle kaebad. Selle südame-walu saatis sulle Jumal, et sind usu poole pööramisele sundida. Muidu on aga Pauluse sõna tõeks tehtud, sest sinu usklik naine ei jäta sind uskmata meest mitte maha, waid lepib sinuga.“
Taawet waatas Andresse otsa, ja mõlemate mõte oli wist: Wiska, kuda tahad, ikka kukub käppade peale! Siis ütles Lõhmus:
„Aga sa pane tähele, et uskmata mehel sugugi waja ei ole usklikuks soada, sest Pauluse sõna järele on ta juba pühitsetud oma naise läbi. Paulus annab hoopis suurema priiuse uskumises, kui sina ja kõik need teised usuõpetajad kirikus ja palwemajas; ta jätab päris uskmatagi rahule ja tunnistab ta õigeks.“
