— 207 —
„Ma tean, mis sa tahad öelda. Sa tahad öelda, et sinu usk siisgi inimese elu ja tegusi juhib. Olla jo mõned wiina maha jät ja warastud wara tagasi wiind. Aga see sündis nii esimese tuhinaga, sinu kange usu wingu sees, kui pead purjus olid. Pärast jääb see ära. Siis, kui pohmelus mööda ja pead jälle selgemad. Ei jõua sinugi usk inimesi jäädawalt paremaks ega pahemaks teha, kui nad muidu oleksid — oma teod teewad nad ikke ise ära, nii kuda kellegi waim käsib ja ihu nõuab…
„Ja nüid weel poar sõna minu tegude kohta, mispärast sa mind — wist mu naise kutsudes — noomima tulid. Ma ei salga ega wähenda midagi. Ütlen sulle aga niipalju, et ma ikke oma raha eest olen joond, wõlga maksmata ja purjus peaga tehtud kahju tasumata põle jät ja ligemisele sündind ülekohut olen püind heaks teha. Ma põle tüdrukuid hädasse jät, kellega eksisin, ega oma naist lepitamata. Ja kui ma warastasin, siis wõtsin ikke selle wara, kellel rohkem oli, kui ta tarwitas ja kes seda mitte oma higiwaewaga põld teenind. Enamisti wõtsin mõisast… Ja nüid põle mul enam midagi öelda.“
Ta koputas piibu järi otsa wastu tuhast tühjaks ja pistis kamsoni taskusse. Siis hakkas ta rahuga pastlapaelu lahti peastma, raputas jalanõud maha, wõttis niisked, porised nartsud jalgade ümbert ära ning jäi üleskääritud säärsukkadega, mis põlwe ümbert kitsenahast kintspükste alla ulatasiwad, jalgu kuiwatades ja soendades istuma. Ta oli oma paksud, lihawad huuled tulitanud mokahabeme all, mis üksikute arwade tortidena üle suu langesiwad ja mille wahelt, kui ta rääkis, suured, terwed ja helewalged talupoja-hambad wälja wilkusiwad, nii kõwasti kinni pigistanud, nagu ei tahaks ta täna enam sõnagi lausuda. Ja ka tema laia, punakalt-tursunud näo peale, mille seest wäiklased, halja raua karwa silmad terawalt nagu naaskli-otsad wälja torkisiwad, heitis isewärki kinnine wari, nagu läbitungimata kate, mille küllest iga sõna pidi tagasi põrkama.
Juhan Leinbergi pilk wiibis natuke aega otsides, koputades, urgitsedes selle kinnilöödud näo, selle suure, loperguse,
