— 206 —
on hale meel oma naisest, kui ma teda oma tegudega olen kurwastand, ja tema silmawesi teeb mulle walu. Ma siunan ennast seaks ja luban oma elu parandada. Aga ma ei soa. Mul põle jõudu. Mulle põle jõudu antud. Andresele on jõudu antud. Ma jään seaks ja Andres jääb inimeseks. Ja niisukesi sigu on palju ja niisukesi inimesi on palju. Ja neil on üks usk, aga nende teod ja nende elu põle mitte üks. Taawetist ei wõi Andres ega Andresest Taawet soada.
„Aga lugu põle mitte meie usus üksi nõnna, waid igas teises koa. Ma tunnen kiriku-rahwast ja palwerahwast ja maltswettisi, kes ausad inimesed on, aga ma tunnen koa omasuguseid ja pahemaid nende hulgas. Sellest näete, et usk mitte inimese elu ja tegusi ei tee. Kes jõuab, elab ausasti, kes ei jõua, elab autumalt. Ja kui usk mõnele jõudu annab, siis ei anna ta kõigile ometi mitte jõudu. Ja neid, kellele ta jõudu ei anna, on tohutu palju, sest muidu elaksid inglid moa peal.
„Ja nüid ütlen ära, mis ma sinu usust arwan, prohwet! Sinu usk on nagu teisedgi usud, ja Piiblist on ta wõetud ja wale-usuks ei wõi teda keegi tunnistada, kes õiglane tahab olla. Aga sinu usk on kangem, kui teised usud, kangem koa, kui Aniste papa usk. Sinu usk on nii kange, et ta meeled segaseks ajab nagu puskariga piiritus wõi kõige kangem tubakas. Meeled segaseks ja aru pahempidi. Ta ajab keksima ja siputama ja hundiratast lööma ja turutamme kaswatama. Ja neile, kes pealt waatawad, ajab ta naeru wõi haleda meele peale — nõnna kuda kellegi süda on. Ma ei usu, et sinu usk wanaks igab ja su kogudus suureks kaswab. Seks on su usk liig kitsas — pigistab ja kägistab. Minu ja Andrese usulistest ei heida küll keegi sinu usku, ehk olgu siis, et kange lehk mõne uimaseks teeb…“
Maltswet tahtis wahele rääkida, aga Lõhmus ei andnud sõna käest ära, waid kõneles senisel pool sapisel naljatoonil edasi:
