— 215 —
Prohwet noogutas pead, ja naeratus, mis ta näo üle weeres, näis ta karjakesele ütlewat: „Ennäe, Issand on oma sulase wõidule wiinud: üks waenlane põgenes, teise lõin uimaseks!“
Ja ta heitis aseme peale, mille wagad naised talle õlgedest ja oma kiriku-riietest walmistasiwad, selle teadmisega, et ta hingesid polnud wõitnud, aga ka mitte kaotanud. Ja see oli siin patu-majas kah asi. — —
Aga palju rahulikuma ja rõemsama südamega heitis täna õhtu keegi teine usumees Kugli külas puhkama: Tõnu-Peetri Madis.
Tõnu-Peetri Madis oli prohwetite sekka läinud ja pidas täna oma esimese awaliku palweõhtu ära.
Ta oli oma otsuse täide saatnud: nüid wõisiwad nad teda seestpidi tundma õppida.
Siiamaani oli ta õppinud ja uurinud, ennast oma kõrge ameti wastu küpselt ettewalmistanud. Ta oli piibli uuesti kaks korda läbi lugenud, ja mitte nõnda lugenud, nagu need loewad, kes sellega pärast kiidelda tahawad, waid mõttega, sisse tungides, selgust otsides, Aga mis pea-asi oli: ta oli hulga piiblisalmisid ja pühakirja-kohtasid sõna-sõnalt pähe õppinud, et neid lugemisel tarwitada, nagu seda kõik jutluse-ütlejad ja palwe-tegijad teewad, et neid nagu herneid kõne sekka rabada — siia siuh ja sinna säuh! Selle poolest ei tahtnud ta kellegist maha jääda, isegi Maltswetist mitte; nii suur oli tema püha auahnus, mis Jumala meelest ainult armas wõis olla.
Ja kui ta enese küpse küllalt tundis olewat, ja, mis pea-asi, — kui ta enesele herneid küllalt tundis peas olewat, andis ta külarahwale teada, et Tõnu-Peetril laupäewa õhtu lugemine olewat, ja, et Kiisa Mihkel talle wõistlust ei teeks, palus ta teda oma lugemist pühapäewa peale lükata. Et aga Kiisa Mihkel ka pühapäewal lugemist tahtis teha — see mees läks ühtelugu agaramaks — siis lepiti wiimaks nõnda kokku, et Kiisa Mihkel laupäewase lugemise küll pidamata jätab, pühapäewase aga kaks korda pikema teeb.
