6.
Mida lopsakamalt Maltsweti wili ihulises hädas siputawa harimata talurahwa seas kaswama lõi, seda kindlamaks sai prohweti usk iseenese ja oma jumaliku saatuse sisse. Maltswet ei olnud mitte see madalat auahnust ja weel madalamat omakasu taga-ajaw petis, kelleks teda ta wastased püidsiwad teha, olgugi, et ta Naatsareti usuõpetaja juhtsõnast kinni pidas: ‚Olge targad kui ussid, aga wagurad kui tuwikesed,‘ olgugi, et ta taktikas wahel kawalusi tarwitas, et ta eesmärgi kättesaamise tulul mõnikord abinõusid ei walinud. Tema wäikesed pettused sündisiwad aatelisel sihil asja pärast, mitte ainelisel alusel ta enese pärast, ja kuigi ta selle poolest eksis, ja ta eksis wististi, siis tuleb seda tema inimliku nõrkuse arwesse panna, ilma et see tema usuliste püiete ausust kõigutaks. Et Maltswet mitte isikliku ainelise kasu peal wäljas ei olnud, kui ta seda ka era-elus silmast ei kaotanud, näitab lugu, et ta hädalistele wahel oma käest abi andis, nõnda hiljem kord Pikwa mõisast ja Mustjõe kõrtsmiku käest rukkid ostis ja nälgiwatele waestele jagas.
Juhan Leinbergi arwamine, et Jumal tema oma sõna kuulutajaks wälja walinud, wiltu wajunud usu kohendajaks seadnud ja tukkuma jäänud hingede ülesraputajaks ametisse
