— 220 —
pannud, oli aus. See arwamine tihenes seda kindlamaks usuks, mida enam ta oma töö tagajärgesid, oma seemnest wõrsunud wilja hakkas nägema. Inimesed uskusiwad teda, pidasiwad teda prohwetiks, ta poolehoidjate arw kaswas, talle tekkis kogudus. See ei wõinud harilik inimene olla, kes seda toime saatis, waid keegi, keda Jumal wolitanud ja oma waimuga salwinud. See pidi prohwet olema. Ja Maltswet uskus ja tunnistas, et ta prohwet on.
Niisugune teadwus annab julgust ja waimustust. Maltswet joowastas ennast selle teadwusega. Ja selle tõttu muutus tema tegewus julgemaks, hoolimataks, radikalsemaks, fanatlikumaks. Ta wõis oma wõitlusele juba laiemaid piirisid anda, sest tal ei puudunud enam seljatagune. Ta wõis hoonet ehitawat kirwest juba tüsedamateks hoopideks üles tõsta, sest ta tundis oma tugewust. Ja ta wõttis kõige pealt hoopideks hoogu, mis ta oma usulistele wastastele tahtis anda.
Maltswet tikkus wennaste koguduse palwemajadesse sisse ja kutsus Herrnhuti mehi wägipulka wedama. Ta tikkus kirikutesse sisse ja kutsus õpetajaid sõrmkooku tõmmama.
Madise palwemajas sai ta kord oma weriwaenlase, Aniste Thomsoni, kätte. See ilmarikas talu- ja wesiweskiomanik ning pärastine Albu mõisa rentnik, kes oma waljuse, ahnuse ja ihnsuse poolest tuttaw oli, pidas parajasti rikkast ja waesest, ülemast ja alamast palwet, kes Jumala ees wiimsel kohtupäewal kõik üheõiguslised ja ühewäärilised olewat. Palwemehe ossikas nägu kumas kristlikust pehmusest, ta kare heal sulas ligemise-armastuse kärjemee sisse ära, ta tüse ja lihaw keha oli nagu koti-täis wagaduse alandust. Korraga kostab wiimastest pinkidest Maltsweti selge heal üle ruumi:
„Soo, wõi Jumala pale ees oleme kõik ühesugused, aga sinu paksu kõhu ees mitte! Warsti ajad alamad wennad pühakojast wälja, paned uksed lukku, ja siis näitad oma walelikku watsa aina ülematele! Wariser, niisugune!“
Kohmetuse pärast, mida ootamata waheletikkumine sünnitas, ei märganud Thomson ise, ei ka hoolekandjatest ega kogudusest keegi esimesel silmapilgul midagi wastata. Seda
