— 22 —
„sai waga kõrtsmik Maltswet palwemeheks ja hingede äratajaks, ja kes seda waleks ajab ja teisiti reagib, teeb rasket pattu.“
Taki Aabram weeretas oma suure keha aeglaselt leti ligemale.
„Kui wale asemel tõtt reakida patt on, siis tahan mina selle patu oma hinge peale wõtta,“ algas ta oma madala, õlise healega, kuna ta mõlemad pöidlad wöö wahele pistis. „Tihase jutust põle muud midagi õige, kui et Maltsweti Juhanil imelik unenägu on old, mis temale pööramist on toond, aga see unenägu wõi wiirastus old, nagu Juhan mitmele ise on reakind, hoopis teistsugune, kui Joan meile ette puhus. Eks ma soa aru muidugi, miks kõrtsmik kõrtsmiku unenäo ümber moonutab, aga ega meie wõi lasta tõel jalgu taewa poole tõsta… Kes lugu nõnna tahab kuulda soada, kuda ta tõesti on old, tehku kõrwad lahti ja ärgu lasku Tihast wahele reakida… Woadake, wennad, kuda Maltsweti Juhan ärkamist soand ja kõrtsmiku patuelu maha jät… Ükskord, nelipühi-pühade aal, old Loo kõrtsis ööd läbi suur purjutamine ja tantsimine. Kõik ümberkaudne rahwas old koos. Joodud kas wõi püksata, ja kõrtsmik õhutand aga weel taga. Teise püha lõuna-aal jäänd Juhan suurest wäsimusest leti peale magama, ja nüid old tal hirmus unenägu. Ta näind, et kõrtsi põranda all põrgu old, kus kõik tema tuttawad joodikud ja tantsijad wääwlitule sees wingerdand ja walu pärast kisendand ja hambaid kiristand. Teiste hulgas old ka tema oma hing, aga kõige palawamas paigas ja kõige suurema piina käes, sest eks kõrtsmik ole jo see, kes teisi inimesi kõrtsi meelitab ja patutee peale juhatab…“
„Oh sina igawene laimaja!“ õhkas Tihane südame põhjast. „Aga luiska minugi pärast edasi, küll ma sind warsti koa wääwlitule sees näen wingerdama.“
„Unest ärgates old Maltswet täis ehmatust,“ jutustas Aabram tõsiselt edasi, „ja reakind koleda unenäo sedamaid naisele ära. Luband kohe kõik kortlid ja toobid ja trehtlid mõisa wiia ja nurjatuma kõrtsmiku-ameti maha jätta, et oma hinge põrgutule käest peasta. ‚Sest woata‘ — öeld teine naisele —
