— 23 —
‚ega minu hing muidu kõige kuumema tule sees kõrbend, juba mind Jumal ikke kõige patusemaks peab, patusemaks kui neid, kes purjus peaga karwu kisuwad, oma naisi peksawad, lapsed nälga jätawad, waletawad, petawad ja wargil käiwad. Teepärast waja misukesest põrgu-elust lahkuda!‘… Naine kohkund selle jutu üle ära ja öeld: ‚Juhan, sa oled wist peast totraks läind! Kas meil põle kõrtsiga juba mitmed head tuhanded seisuraha korjatud, lapsed linnas koolitud, ja sina ogar tahad nüid kõrtsmiku-ametit käest ära anda, kus meil ööd ja päewad raha kokku woolab, et süda põues naerab!‘… Ei kedagi — Maltsweti nõu jäänd kindlaks. Kole unenägu seist tal liig selgesti silma ees. Nelipühi wiimasel pühal last oma tüdruku inimestele maksuta wiina ja õlut anda, niipalju kui aga keegi jaksand juua, ja pärast old kõik kõrtsi ümber joonult moas. Teisel päewal wiind aga Maltswet kõrtsi mõedud ja tühjad wiinawoadid ja õlleankrud mõisa ja öeld ennast Kostiwere kõrtsmiku ametist lahti. Mõisaherra teist noomima nagu nainegi: ‚Juhan, kas sa peast hulluks oled läind? Nii kaua oled enese ja sakste kasuks auga kõrtsmiku-ametit pidand, oled rikkaks meheks soand, ja nüid korraga tahad kõrtsi poolel oastal käest ära anda! Mikspärast siis õieti?‘… Juhan reakind siis koa herrale oma põrgu-unenäo ära ja öeld, ta süda waewata teda wäga, et ta nii palju inimesi õnnetumaks teind ja hukatuse sisse soat — kõik aina wa patuse mamuna pärast… Ja nõnna läindgi Loo kõrtsist ära, ja Tallinnas hakand pühakirja uurima ja palwemeheks õppima, kuni wiimaks Järwamoale tuli ja lugemisi hakkas pidama. Ta on pärastgi weel mitu korda tunnistand, et jüst kõrtsimehe patt teda taga ajand nõnna tegema, sest ta old enese meelest korraga nagu waras, kes mõisaherradel abiks old talupoegade taskust wiimaseid waewaga teenitud kopikaid wälja norimas, ja ta tahta oma pattu waese rahwa wasta nüid armuõpetuse kuulutamisega jälle heaks teha… Woata, Tihane, nõnna on lugu selle suus, kes tõtt tahab reakida.“
„Oabramil on õigus,“ tähendas Liugmäe Kaarel. „Nõnna olen mina seda juttu koa kuuld.“
