— 230 —
nikka luges prohwet rahwa ülemateks, kelle seaduste wastu eksimine Jumala wastu eksimine pidi olema. Ja Maltswetil läks tõepoolest korda, oma tallekesi nii tasaseks manitseda, et nende seast ainustgi tõrkujat ja wastupanijat ei ilmunud, kes karistuse alla oleks langenud.
Ja seda kallist meest, kes nii tänuwääriliselt mõisnikkude asju toimetas, wõidi rahwa üleskihutajaks pidada!
Niisuguse sõgeduseni ulatas hirm orja eest, kes oma ahelaid raputas!
Sellesama aasta sügisel, mil rahutu tuksumine, mis talurahwa hingest läbi käis, weel mitte waikinud ei olnud, 26. septembril, wõeti Maltswet Albu wallas, Mõnuwere külas, ühes talus kinni, kus ta wäikesele rahwahulgale lugemisetundi pidas. Loos peitus kõige kenam enesepilge mõisnikkude ja kohalise ülemuse kohta, sest prohwet õpetas talupoegadele parajasti sõnakal suul ülemate-austamist, nende käskude täitmist ja pealepandud maksude nurisemata kandmist. Tal oli 13. peatükk Pauluse kirjast Rooma rahwale seletusel, ja apostli manitsuse-sõnade pühalik kõla täitis ruumi, kui kinniwõtjad juba ukse ees waritsesiwad, et rahwa waigistajat rahwa ülesässitajana sakste wõimu alla wõtta:
„Iga hing heitku ülemate alla, kellel kõige ülem meelewald on, sest ülemad ep ole muidu kui Jumalast; aga kes ülemad on, need on Jumalast seatud.
„Kes nüid ülemate wastu paneb, see paneb Jumala seadmise wastu; aga kes wastu panewad, need saatwad iseeneste peale nuhtlust.
„Sest walitsejad ei ole hirmuks hea tegijatele, waid kurjadele; aga kui sina ei taha ülema hirmu karta, siis tee head, ja siis saad sina kiitust temalt.
„Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, siis karda, sest ta ei kanna mõeka mitte ilmaasjata; sest tema on Jumala teener, kättemaksja, seda nuhelda, kes kurja teeb.
„Seepärast on tarwis, et teie alla heidate, ei mitte ükspäinis nuhtluse, waid ta südametunnistuse pärast.
