Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/233

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 232 —

tema weel wägewamat kirjutajat, herra Embecki. See oli mees, kes armu ei tundnud, kelle põu muid tundmusi ei soetanud, kui tiirast himu, hoopisid määrata, tiirast lõbu, wärsket, aurawat werd näha, piinatute walu-röhitsemist kuulata. See auwäärt isand, ise wõsuke Eesti orjarahwa kännust, oli haagikohtutes õieti see päris kohtumõistja ja otsusetegija, kelle käpa all terwe kohtu-aparat töötas, sest haagikohtunikud ise, mõisnikud ilma õigusteaduslise ettewalmistuseta, ei teadnud seadustest ja kohtupraktikast midagi. Embeck rändas, nõnda kuda kohtu-amet määratud aja järele ühe mõisniku käest teise kätte läks, „aagrehi“ juurest „aagrehi“ juurde, et ühele kui teisele paremaks käeks ja seadusetundlikuks leksikoniks olla. Enne Kukeweresse tulemist oli ta juba kuues wõi seitsmes haagikohtus teenistuses olnud ja mõistis oma ametit põhjalikult. Wiimaks — nõnda jutustab rahwasuu — kui Embeck oma „alamatele wendadele“ juba must tuhat hoopi wälja oli jaganud, tõsteti ta selle tulusa tegewuse eest mõisniku-seisusesse ja rautati ta priinimi ilusa halja von-iga ära.

Maltswetile ei sündinud aga haagikohtuniku juures, hoopis wastu ootamist, midagi suuremat paha. Ta pisteti ööseks puuri ja wiidi teisel hommikul Tallinna poole edasi, sest kui kardetaw mässumees oli ta kõrgema kohtu alla määratud. Ainult pilgata ja narrida sai ta haagrehi herra ja tema kuulsa abilise käest. Nad nimetasiwad teda prohwetiks, käisiwad temaga wigurdawa aupakkumisega ümber ja käskisiwad teda imet leha.

„Sinusugusel mehel nüid suurem asi puurist wälja lennata ja pilwe peal Paidesse sõuda; eks meie jää siia uimaselt maha,“ naersiwad nad.

Ja üks tukistas prohweti habemest ja teine näpistas teda ninast.

Aga just see pilkamine tõi Maltswetile martri-julguse, ja martri-uhkuse, sest see tuletas talle Naatsareti mehe Jeesuse kannatuse-lugu meelde. Ja wastuseks luges ta neile rõemsa rahuga mõne ewangeliumi-koha peast ette: