— 233 —
„Aga need mehed, kes Jeesust kinni pidasiwad, naersid ja peksid teda. Ja nemad katsid tema silmad kinni ja lõid tema wastu silmi, ja küsisid temalt ja ütlesid: Mõista kui prohwet, kes see on, kes sind lõi. Ja palju muid asju rääkisid nemad tema wastu ja teotasid…“
„Ennäe, juba hakkab jutlust pidama ja ilma otsa ette kuulutama!“ torkisiwad mõlemad kohtumõistjad.
Maltswet luges puuris wagusi edasi:
„Aga nemad hakkasid tema peale kaebama, ja ütlesid: Teda oleme meie leidnud, et ta rahwast ära pöörab, ja annab rahwale paha nõu, ja keelab keisrile kohturaha andmast, ja ütleb ennast Kristuse, ühe kuninga, olewat…“
„Kuule aga, kuule, nüid tõstab ennast Kristusega ühe pulga peale!“ itsitasiwad seadusemehed.
Aga wang puurist:
„Siis wõtsid maawalitseja sõjamehed Jeesust enesega kohtukotta, ja kogusid tema juure kõik oma seltsi kokku. Ja wõtsid tema riided seljast ära, ja panid tema ümber purpuri mantli. Ja punusid krooni kibuwitsust, ja panid seda tema pähe, ja andsid pilliroo tema parema kätte, ja heitsid tema ette põlwili maha, naersid teda ja ütlesid: Tere, Juuda rahwa kuningas!… Ja nemad sülitasid tema peale, wõtsid pilliroo, ja lõid seega tema pähe…“
„Pea lõuad!“ hüidis maawalitseja sõjamees baron Rosen, sest lugu ei meeldinud talle enam.
„Pilliroogu wõid warsti saada,“ lisas teine sõjamees Embeck juurde; siis põörasiwad prohwetile selja ja jätsiwad ta rahule. —
Maltswetil algas nüid rändamine Herodese ja Pilatuse wahel, kui ta Kaiwase juurest järgmisel hommikul ära oli saadetud.
Tallinnast, kus ta üle kuulati ja mõne aja kinni peeti, wintsutati teda Paide kaudu, kus ta elukoht nüid oli, wangitapiga Riiga wedada. Wist ei leitud Tallinnas „ühtegi süid sest inimesest,“ mis aga sealseid wõimumehi ei keelanud teda raudu panemast nagu mõnda rööwmõrtsukat. Pealegi oli selle eest hoolt kantud, et rauad meest hästi pitsitasiwad ja
