— 234 —
Jumala seatud ülemust, keda ta teisa nii agaralt õpetanud austama, ka talle enesele meelde tuletasiwad. Ja kui Maltswet, Jumala ja oma enese käsusõna inimliku nõrkuse tõttu unustades, ülemuse seadluse wastu protesteeris ja seaduse teenritele oma käed ette näitas, mille lihasse rauad sügawasti sisse lõiganud, siis kehitati õlasid ja wastati:
„Käsk on, et kindlad rauad peawad olema.“
Wang toodi sedasama teed Järwamaale tagasi, kust kaudu ta Tallinna wiidud, ja nõnda peatas ta jälle Kukewere haagrehi juures, kus teda rõemsa hästitamise ja weel nõelawama pilkamisega wastu wõeti kui enne. Teel Paide poole sai ta aga ka oma usulastega mitmes kohas kokku. Jooksiwad ju õnnetumad „maltswetid“, kelle seas usuisa wangiwõtmine tuule-rutul tuttawaks saanud, temale teede ja tänawate peale salga-kaupa wastu, et teda wiimast korda näha, tema juhatusi kuulda ja tema õnnistust wastu wõtta. Sest arwamine oli üleüldine, et Maltswet kadunud mees on — oli ta ju sakste kätte langenud! Tal läks korda wangiwahi nõusolemisega sinna Mõnuwere küla talusse weel kord sisse astuda, kus ta hiljuti kinni wõetud. Seal oli hulgake tema poole hoidjaid koos, keda ta nende usus püidis kinnitada ja Issanda peale pandud lootustega trööstida ja julgustada. Jumalaga-jätmine oli liigutaw. Pisaratega niisutati prohweti raudus käsa.
Maltsweti nägu, wangipõlwe ja kurnawa teekäigu tõttu kõhn ning kahwatu, awaldas sügawat, peaaegu rõhutud tõsidust. Aga kui ta seda armastust, usku ja truudust nägi, mis temale wastu kanti, heitis ta palge peale nagu koidukumaga wärwitud wirmaliste helk, ja liigutuse-ärewusega hüidis ta:
„Jerusalema tütred, ärge nutke mind, waid nutke iseennast ja oma lapsed! Sest mul põle midagi häda, ma kõlistan rõemuga oma ahelaid, tean ma jo, et ma neid Õnnistegija pärast kannan, ja oma Õnnistegija pärast lähen ma naeratades ka surma. Issand on minu karjane, mul põle ühtegi tarwis! Teie aga, wennad ja õed: Walwage ja paluge, sest teie ei tea päewa ega tundi, millal inimese
