— 236 —
koguduse usu ergutamiseks ja hoiatamiseks patunõtruste sisse tagasi langemise eest. Maltsweti arwamist on seda wähem imeks panna, et üks luulelik tähetundjagi wäljamaal mõtet awaldas, sabatäht wõida, maakeraga kokku põrgates, wiimase ära häwitada, — lugu, mis ajalehtedest läbi käis ja rohkesti harutamist sünnitas. —
Maltswet wõis Mõnuwere külast trööstiwa ja kinnitawa teadmisega lahkuda, et tal sinna karjake „põlewa usuga“ tallekesi maha jäi, kes tema sõna peale wandusiwad ja tema õpetuse eest kas wõi tulde oleksiwad läinud. Seda märkas ta nende lapsik-usklikkudest, hirmunud nägudest, kui ta wiimse kohtu imetähest kõneles, nende tummast, allaheitlikust ärdusest, millega nad tema manitsust kuulasiwad, ja sellest waimustatud üksmeelest, millega nad nuttes ja leinates teda läbi küla ja tükk maad eemale saatma tuliwad.
See oli isewärki hall salgake halli mantliga, habemiku mehe ümber, kes sel hallil, udusel wiinakuu-hommikul üle Mõnuwere küla tänawu liikus ja oma erutatud olekuga kõik ilmalapsed ja usuleiged hinged wärawatesse ja wainule wahtima meelitas. Nii mõnigi nalja- ja pilkesõna weeres hirwitawatelt huultelt, kui „maltswetid“ ja nende prohwet eemalt ära tunti, aga need suud saiwad tõsiseks ja jäiwad kinni, kui ahelate kõlin kuuldawaks ja prohweti raudus käed nähtawaks saiwad. Niipalju südameta toorust ei olnud neil põlatud patustel ometi mitte, et nad õnnetumat wangi oleksiwad naernud ja hästitanud — niisugune hingeawaldus jäi nende wagade ja pühade päralt, kes endid „Jumala lasteks,“ „wendadeks ja õdedeks Issandas“ ja „ilmasüita Talle koguduseks“ nimetasiwad.
Ühes mõisas astus keegi Herrnhuti hoolekandja, sundija-kepp käes, Juhan Leinbergile wastu ja hakkas kaitseta wangi, temale näkku sülitades, sõimama ja parastama.
„No kas su lõõg ometi kord täis sai, sa ahwiprohwet, sa narrilaste narr, ja tühjade tühi! Kas näed nüid, kui lühikesed jalad waleõpetusel on, olgugi, et kurat ise su koolmeister oli! Ennäe, käed on sul saadana sulasel kinnineetud, nagu kord ja kohus, sest sa oled jo hullem kui murdja
