— 237 —
metsloom — peaksid nad aga nüid su äraneetud suu ka kinni needma ja sind sinna saatma, kus sa oma walede sisse ära hallitad ja ära kõnged! Head teed, ahwiprohwet!“
Ja teises kohas, ühe küla wahel, seisis koolimaja trepi peal koolmeistri naine, üks neist wennaste koguduse wagadest õdedest, kes pimedas särkisid wahetasiwad ja palwemajas oma ohkimise ja hulumisega lubja laest maha pudendasiwad. Niipea kui ta Maltsweti ära tundnud, jooksis ta temale, küined püsti, wastu ja kallas talle niisuguse sõimusaastauputuse kaela, et wangiwedajalgi nägemine ja kuulmine kadus. Ja kui see weel ei mõjunud, sest Maltswet karistas waga õde sellesama tumma põlastusega, nagu ta waga wenda mõisa-õues karistanud, siis pani wihane Jumala laps käed toruks suu ette, pööras küla poole ja hakkas külanaisi kokku huilgama:
„Kallid õed Issandas, tulge waleprohwetit woatama, tulge sarwikut hurjutama, tulge, kisume tal nõiapreestri kuue seljast maha — tulge ruttu, tulge kõik — kõik!“
Pasun oli inglil hea küll, kostis kaugele üle küla, käis wangil ja wangiwahil üdist läbi, raputas wiimasel piibu suust maha, kutsus ka mitmed pead ukse- ja wärawa wahelt wälja, — aga sõjawägi ei tahtnud siisgi koguda; ainult küla teisest otsast paniwad paar paksu naist jönt-jönt koolimaja poole jooksu, jõudsiwad aga nii wisalt edasi, et pasuna-ingel neid ära ei läbenud oodata, waid wihatud usuwastasele üksi järele traawis ja teda niikaua neas ja sajatas, kuni wa’ Woostri Willemi kannatus katkes. Wangiwaht kahmas pihu-täie mulda maast ja särutas sõja-inglile nii mõjuwalt pasunasse, et riist ummistuse pärast healest ära läks ja warsti wait jäi…
Õhtuks pärast päewa-loodet jõudis wang Kugli külasse — põlwini porine ja puruwäsinud, sest endiste päewateekondade waew oli tal weel liigetes. Talupojad hoidsiwad oma tööga kurnatud hobuse-kontisid nii wäga, et wangide wiimist enamisti jalgsi toimetati; ainult paar walla-wahet oli Leinberg Tallinnast siiasaadik hobuse-küiti saanud. Mõnuweres tahtis küll üks tema jünger hobuse ette panna, et
