— 247 —
„Leem raswaga keedetud — see põle kellegi wõeraroog,“ sosistas Leenu mehele kõrwa, kui ta tema istmest mööda rohtu ja sidet läks otsima. „Kas pean midagi panni peal tegema?“
„Mis siis?“
„Noh sealiha ja muna peale.“
„Kas sa käest ää oled?“ Ja Andrese näo üle lendas lõbus naeratamine, kuna ta eite salaja põlwest näpistas. „Wõi sealiha! Kas sa’s ei mäleta —“
Leenu pistis näpu suhu — õige küll, see külaline ju sealiha ei söönud! Ja ruttu otsustas ta mune keeta, paari järelejäänud lambaliha-päntsakest panni peal piima sees ära soendada ning mett lauale tuua. Kusgilt oli ta nagu kuulnud, et prohwet mett — piima ja mett — wäga armastab. Wanema tüdruku kutsus perenaise — ärewusesse sattunud eideke omale appi.
„Need läheksid lahedamaks wenitada…“
Taawet Lõhmus, kes ikka weel prohweti käeraudu pihus hoidis, oli selle pool-walju, urisewa tähendusega talitaja kõrwale astunud. See waatas raudade peale, mille liikmeid teine sõrmede wahel lahti hoidis, ja siis üleaedse otsa. Nende silmad puutusiwad kokku.
„Soaksid toime?“
„Neh, — kodu… Trumentisi waja…“
„Eks katsu…“
Mõlemate pominat ei pannud keegi tähele. Lõhmus poetas rauad ja ahela kõlinata oma pihku kerasse ja hoidis kätt selja taga, kuna ta ennast teiste prohweti-wahtijate hulka segas.
„No mis nad sulle siis Tallinnas õieti ütlesid?“ küsis ta Maltswetilt, kelle käte kallal Seenepalu perenaine õli-klaasi ja linaste sidemetega juba tegewusel oli.
„Mis nad ütlesid! Tõstsid süid — usutasid — ähwardasid — aga ühtegi tunnistust ei olnud. Ajasin ka wasta, mis wõisin. Wiimaks käristasid: ‚Lähed wangitapiga Riiga kindral-kuberneri käsu peale! Küll seal su mässu-worukid wälja pingutatakse!‘ See oli kõik.“
„No kas nad sulle siis öeld, mis sa nende teada õieti oled teind wõi reakind?“ küsis Seenepalu Andres.
