— 24 —
„Mina koa,“ kinnitas Tiitsu Madis ja sülgas hammaste wahelt jälle musta.
„Ei, Tihasel on õigus!“ hüidis sellewastu Tiku Toomas, kes kõrtsmikuga, keda ta ihnsuse pärast edewalt nööganud, jälle heale jalale tahtis saada, milleks tal sundiwad põhjused oliwad. „Kuldkirjaga roamatust, mis Maltswet moa seest leind, olen mina koa kuuld, ja kuda ta wõis roamatut muidu leida, kui ingel ei juhatand?“
„Roamat old jah,“ tuli Tooma-Jüri Rein Tiku wanamehele appi; „ühed ütlewad — piibel, teised — Uus testament, mõned aga, et olla hoopis isesugune prohwedi-roamat, mida Maltswet üksi oskab lugeda, kui waim peale tuleb. Seda roamatut ei näidata ta ühegi inimesele. Kui seda teha, siis minna waim temast ära. Nõnna seista roamatus ülewal…“
„Ei, seda öeld ingel ise Maltswetile, kui teda prohwediks tõst,“ õiendas Toomas.
„Tühja kah!“ õikas Kassi Mats, see, kes Maltswetti heameelega möldriks nimetas. „Kui juba kumbgi jutt õige on, siis muidugi Oabrami oma. Tihane tahab kõrtsmikka wägise Jumala sulasteks teha — eks me mõista, mikspärast! Teate, mehed, isegi, kes koera saba kergitab!“
Nõnda kestis waielus edasi, ja mõlemad parteid suurenesiwad. Tõe poolest käis lugu Maltsweti palwemeheks saamisest mõlemal kujul ja weel mitme muu teisendina rahwa seas ringi, ja kui mõlematele jutustajatele midagi wõis ette heita, siis wast ainult seda, et nad lugu weidi luhtawama luulega wõi wärwirikkamate sõnadega jutustasiwad kui muu kainem rahwasuu.
Aga ka selle kainema rahwasuu asemikka oli kõrtsiliste seas. Keegi lageda näoga, aeglase jutuga peremees naabriwallast wõttis sõna.
„Kuda Maltsweti Juhan prohwedi wõi aapostli waimu sai, seda ma ei tea,“ ütles ta kuiwalt, „aga seda ma tean küll, kuda ja mikspärast ta Kostiwere Loo kõrtsist ära läind. Kostiwere parun old alati rahapuuduses. Laenand kõrtsmiku käest tihti pealegi raha. Juba old Juhanile kaks tuhat rubla wõlga, aga taht wägise weel soada. Tuhat wõi wiis sada,
