— 251 —
ühise tundmuse mõjul nende suud usklikkude wõitluse-laulu laulmiseks. „Üks kindel linn ja warjupaik“, mille wahwad, sütitawad kihutuse-helid usumehele kaua, kaua järele kajasiwad…
Kui talitaja hommikul wangi käed raudu pannud, küsis ta temalt, kas rauad weel pigistawat. Aga wang pidi imestusega kostma, et rauad tema meelest palju lahedamad olla, kui enne, hoolimata sellest, et haiged kohad täna weel walusamad oliwad kui eila.
„Siis on hea“, naeratas talitaja. „Selle eest ütle wa Lõhmuse Taawetile teinekord aitäh.“
„Wõi tema siis —?“
„Tema neh! See mees oskab lukkusi lahti muukida ja käeraudu suuremaks wiilida — tema käes käib kõik…“
Maltswet waatas oma saatjate seas ringi, aga meest, kelle käes kõik käis, ei olnud nende seas. Ja nõnda läks ta minema, ilma talle aitäh ütlemata. Aga teel, kui ta oma käewarsa raudade sees liigutas, tuletas ta teda enam kui ükskord meelde, ja palwes palus ta Jumalat, temal mõnda pattu kohturaamatust maha tõmmata…
Edasi Paide poole läks prohwet Maltsweti teekond. Wastaseid ja poolehoidjaid nägi teel ta silm, sõimu- ja õnnistuse-sõnu kuulis ta kõrw. Aga kui õhtu kätte jõudis, siis seisis Kõigewägewama imesõrm taewawõlwil ja selle taewalik sära pani wangistatud usumehe kõnelema ja hirmunud kuulajatele imeasju kuulutama.
Näis, nagu wõidaks siretaw kiirtejuga, mis määratuma wibuna pool-põigiti ilmaruumis õõgus, iga õhtuga suurema sära. Kaks pikka, eraldatud kiirt, nagu üksikud hõbedased jõhwid, sirgusiwad tähe laia saba seest kitsas winklis ülespoole, kuna kõwer wihk ise, nagu peenike kude miljonitest tähe-kiirtest, alumise otsaga ümarguse pea külles kinni oli, mis helewalges, sätendawas tules õhetas.
Selle imetähe jumalikul saadetusel jõudis prohwet Paide linna.
