Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/253

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


7.

Jumala-lapsed.

Paides anti wangile paar puhke-päewa ja tema omaksed ja sõbrad saiwad luba, teda wangikojas waatamas käia. Waatamas ja wiimast korda jumalaga jätmas. Sest kõigil oli kindel arwamine, et nad teda enam näha ei saa, ja Maltswet isegi, kes selle-aegseid wõimumehi tundis, kaotas lootuse tagasituleku peale. Et talle enesele ja ta usulastele näidata, kui suureks kurjategijaks teda ülemus pidas, pandi ta wangihoones ka jalust raudu. See suurem ahelate-kõlin tema ihu külles pidi talle selget märku küllalt andma, et tal midagi head enam oodata ei ole.

Tema naine ja lapsed — tütar ja kaks poega — oliwad esimesed, keda ta wangikojas wastu wõttis. Mari Leinberg, täie, saleda kaswuga, ruuge peaga wanadlane naisterahwas, kellega Maltswet ligi kakskümmendwiis aastat rahulist, leplikku abielu elanud, kandis umbes poolteise-aastast pojakest käe peal. Pisike Johannes, prohweti pesamunake, oli terwelt kakskümmend aastat pärast wanema poja sündimist ilmale tulnud. Sügawa liigutusega wõttis wang wäetikese oma käe peale ja jäi teda märjal silmal waatlema, kuna tema kõige wanem laps, tütar Juuli, nuuksudes täiskaswanud wenna Gustawi käewarre najale toetas. Ema ja Gustaw kannatasiwad oma walu waikselt ja tummalt. Esimene